Sel nädalal on tulnud mul oma möödunud kümnendile tõsiselt otsa vaadata - mis ja kes kaasa, mis ja kes prügimäele.
Küll võib meil ikka aastatega kraami koguneda. Ega nad asjata ütle, et kolimine on hea - aitab saastast kõige efektiivsemalt vabaneda. Viisin just viimase laari kola prügikasti ning kohtusin oma räsitud pilku nokatsi varju peitva Järelnoppijaga.
Tegin juttu ja palusin, et ta vaid sodi laiali ei loobiks. Minu üllatuseks järgnes siiras ood korraliku prügikastiinimese viisakusest ja puhtusest. "Käis siin üks tatarlane ja loopis nii et vähe polnud. Ma klobisin ta läbi - nii ei tehta! Ma olen teda varem ka luuranud, tõmbasin kapuutsi voh nii peale, ta mind ära ei tundnud ja jäigi vahele," seletas mees. Ütles veel, et tuleb viimasele ringile kella poole üheteistkümne paiku, kui segamini on, siis koristab ära.
Ega ma muud soovida osanudki kui edu. Mees tänas, haaras taskust väitsa ja asus õhinaga mu äsja ära visatud juhtmerägastikku nüsima. "Mul ju vaske vaja," tõi ta täiesti lihtsa selgituse. Rumal mina, et ei oska nii ilmselge vastuse peale ise tulla. Vähemalt on mu üheksa elutegevuse aasta jääke kellelegi millekski vaja. Lõbus ja kurb ühteaegu. Elu selline.
0 comments:
Post a Comment