Suvi on linna jõudnud

Pärast pisukest ajaveetmist Euroopa südames - ega siis niisama passimine ja lakke vahtimine mulle passi, ma tahan tööd teha - olin tagasi koju jõudes ülirõõmus: nii kaugena ja üksnes Euroopa avarusis kohatud kevad, selline suvine ja soe on viimaks ka Tallinna jõudnud. See tähendab, et kui ma esmaspäeva hommikul merepäevade koosolekule kiirustasin, ei suutnud hooga end õigesti riidessegi panna. Särk. Džemper. Jope. Pikad püksid. Ühe hetkega oli selge, et olin hoogsalt üle pingutanud - viimaks ometi piisab lühikeste käistega särgist ja lühikestest pükstest. Ma armastan suve. Nagu hingelt suviseid inimesigi. Ma nimesid ei nimeta. :)

Mulle meeldivad ka need päikest täis hommikud unises Kalamajas, mil magamine täiesti võimatuks osutub (kardinaid mul ju veel pole), ning seejärel ärkamine kohvikutes, kus lisaks hommikusöögile (kööki mul ju veel pole) tööd saan teha (internetti mul ju veel pole). Hmm, vähemalt on lambid, need kummalised lennukisalongi meenutavad lambid nüüd kenasti kaetud. Ilus on. Ja hea on. Seda kõike tänu Suvisele Inimesele. Aitäh!

Hea... See oli üks kummaline sõna, arvestades, et nädal pole just meeldivalt alanud ning jääb seetõttu eluks ajaks meelde. Ega ma oskagi midagi... Olulist Juurde Öelda. Tean, et kõik pidi nii minema. Tean, et kõik peab nii olema. Võiks Artur Alliksaart tsiteerida, aga las see jääda. Las jääda.

Lisaks tahan siia postitusse pista ka pildi Smaugist. Kummaline, ma olen teda aastaid tulutult pildistada üritanud - küll on temasugune süsi kaamerasilma jaoks liiga tume, küll põgeneb ta voodi alla või pöörab pea patja (no nüüd tuli häbelik välja) -, ent järsku õnnestus. Siin ta nüüd tšillib laisalt ühes kevadsuvises päikselaigus ning mõtleb oma asjadele.