Valitsus läheb teatrisse. Noh, ja siis? Inimeste kommentaarid sellele on ikka üpris kentsakad. Kõige mõtlemapanevam on aga üks leitud mõttekatke:
1. Ükskõik mida peaminister ei tee, on see maksumaksja raha eest.
2. Ka ministrite "oma raha" st. palk on maksumaksja raha.
3. Miskipärast on neil, kes töötavad eraettevõtetes levinud arusaam, et riigiamet ei tohi teha järgmisi asju, mis on erafirmades täiesti normaalne:
a) käia asutusega väljasõitudel
b) saada koolitust
c) korraldada jaani-, jõulu-, jne. pidusid
Riigiametnik on samasugune töötaja nagu iga teine, miks nemad ei tohi soodustusi saada nagu erafirmades töötajad.
4. [Muuseas,] omast palgast ei PEA keegi kuskil käima, see kas üritus toimub asutuse või enda raha eest on teie otsese juhi otsustada.

Suvist esmaspäeva! Ei ole mõtet taas pirisevast kodulehekülje mootorist rääkida. Igal juhul olen taas rivis. Tahan siinkohal avaldada arvamuse, mis nädalavahetusel üles panemata jäi. Sest nüüd on siis "Aida“ ka teist korda nähtud. Tartus. Mõtted järgnevad esietenduselt. Brr, mis ilmas istudes ja laulukaare all toimuvat jälgides. Aga „veikene õlle pere peale“ suutis sooja sees hoida küll. Ehk et siis etendusest? Isiklikult pean seda Jaanika Sillamaa (ka Mati Undi, pistis kolleeg eile vahele) rehabilitatsiooniprogrammiks. Siiralt heas ja kiitvas mõttes, sest viimaste aastate jooksul pole Sillamaa millegi positiivsega eriti välja tulnud ning tema õnnetust hüüdev nasaalgi pole eestlastel kõrvust kustunud: eeeiaaaimaameekeegiii... Aga see kõik on kadunud – 10 aastat hiljem tuleb peaosatäitja vokaalsete võimete ees kummardada. Tjah, muusikalinäitlejaks ma teda, paraku, ei nimetaks. See-eest pöörake pilgud Lauri Liivile: "Saigon“ tõi tema võimekuse eredalt esile ning "Aidas“ teeb ta suurepärase rolli. Midagi pole öelda. Ning Liisi Koiksoni roll on talle kuidagi... sobiv. Aga ma ju alati kiidan Liisit, kas teile ei tundu? Eriti mõnus on aga see, et üle pika aja haarab laval keriv lugu kaasa – kuidas see kõik siis ikkagi lõppeb? Oo, meenus undilik õudus – banaan vangistatud Nuubia kuninga pihus, reklaamtahvlid "Egiptus“ ja "Nuubia“ ... neid oli veelgi. Ma ei saa midagi sinna parata, et ma pole undiliku teatrisümbolistika tulihingeline austaja. Võib ju arvata, et eks ma muutu, aga... tegelikult justkui nagu ei tahaks.
Võimsad ja superlahedad kostüümidki olid muidugi toredad, aga ajastudraamaks seda nimetada ei saa – Egiptuse pulmas trallisid eesti rahvariided, dändilikud pintsaklipslased ja löntis inimnahka imiteerivad hõlstid. ing visuaalselt ülilahe lateks, mis armustseenides kohatult krabisema kukkus, kustutas vist küll Aida ja Radamesi armunälja. Hmm. Üksildaselt treppidel kõrguv Nuubia kass oli ka kuidagi juhuslik... Aga valgus-show (ma eeldan, et laserkiired manasid etenduse lõpuosas lavakaare alla voogleva Niiluse...) ja muusika... Elton Johni võib armastada, võib mitte sallida, aga eestlaste teostus on igati professionaalne. Kindlasti mängib oma osa ka tõik, et etendus antakse vabas õhus – avalikust ruumist tulenev infomüra hajutab kunstilist harmooniataotlust... Aga võib-olla hoopis on see ettekäändeks või õigustuseks? Et: kuidas etendus oli? Lahe, aga jõle külm oli... On’s see siis kunstiline elamus? Tallinna linnahallis keskendub silm enam laval toimuvale ning eks sellest ole ka ootused alati suuremad... Teine etendus laupäeval jättis mõnusama mulje. Ja seda tunnistasid tegijad isegi, et reedel oli kuidagi... närviline olnud.

See, mis praegu e-kirjanduses toimub, on suhteliselt tragikoomiline. "Võid õnne tänada, et sul liinuks on," ütles meie arvutispets Ago. Vist tõesti, sest see viirus Bugbear, mille levik maailmas juba epideemiaks on kuulutatud, saadab kogu inboxi lihtsalt maailmale laiali. Hea, et ma saan lugeda Eesti Päevalehe finantsosakonna töötajate kirjavahetust või midagi veelgi hullemat. Us-ku-ma-tu. Ärge, windowsi-omanikud, jumala pärast, hakake ringi liikuvat .scr faili avama. Noh, ma lihtsalt ütlen.

Eeerik, Eeerik, ära maga! Muuseas, seiklusjutude ettekandjad ei oska üldse teenindada...oioi

Eelnev (noh, need paar viimast:)) oli minu armsasõbra Reno sisestatud. Jaa, ta oskab ka interneti käsitseda.

Andri on loll

Andri ei tea, mida ta räägib! Ma ei suuda einam seda taluda!

Long Island tea: Henriku meelest on see viin, valge rumm, tekiila ja dzhinn võrdses osas. Ning võrdses osas ka sidrunimahla. Ülejäänu täidad kokakoola ja jääga. Muuseas, kokakoola antakse sulle lauda kaasa, et saaksid ise manageerida. Oma jooki, loomulikult. :)

Tere sooja õhtutundi ... Kui keegi veel muidugi interneti näpib. Mina igatahes olen üks neist. Istume tehnokrati, Henriku ja ühe leedulasest välismaalasega Seiklusjuttudest ja pursime inglise keelt. Ei, tegelikult on eesmärgiks muidugi kolmanda veini tellimine, aga et järjekord osutub kilomeetripikkuseks, siis on sellega muidugi raskusi.

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu korraldab 14.korda Eesti ilusaima lehma välja selgitamiseks näitus-konkursi VISS 2003. Analoogsed üritused on väga populaarsed nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Tänavusele konkursile esitletakse 120 lehma eesti punasest ja eesti holsteini tõust ligi 30 piimakarjast. Konkurssi hindavad traditsiooniliselt väliskohtunikud. Sel aastal Claus-Peter Tordsen Saksamaalt ja Gabriel Blanco Hispaaniast.

"See on puhtalt meelelahutuse rida," rõkkas kolleeg Toomas oma konkust. Hea küll, mõtlesin mina. Ju ma siis sõidan väikesele komandeeringule... :)