Tõka-tõka-tõka, tõk-tõk-tõk, kostuvad üle toimetuse vilkad klahviklõbinad - on tavapärane usin töö-esmaspäev. Väljas lumelörtsitab ja tuiskab vaheldumisi ja nii ei saagi aru, kas siis nüüd on külm või läheb jälle soojaks... No, ei saa aru. Tegelikult pole täna mitte üks niisama esmaspäev, vaid KONNA SÜNNIPÄEV!!! Jippii-ajee!!! Ei saa üle ega über X-files'i tõigast, et 25 aastat tagasi ühed hullud õed sündisid ja "vihkame!" lausega inimesi mõrvasid. Tegelikult pole see üldse Konnaga seotud, aga see lihtsalt meenus mulle. Ühest ammusest armsast ajast. Konnake, kui sa siia juhtud, siis kallistused sulle!

MUSI

"Musi tuli põse peale,
õrn ja veidi matsuv,
armastav ja rõõmsameelne,
põselohku katsuv.

Istus põselohus kuni
püsis naeratus.
Kuni ükskord naer sai otsa,
saabus isekus.

Musi isekust ei tahtnud,
pakkis pagasi.
Astus nukralt naeratades
Musimaale tagasi."

Tean-tean... Aitähh kolleeg Katsile selle aastalõpu luuletuse eest. Et täna on juba aasta üheksas päev - ja, mis peamine, taas reede -, siis soovitan teile Barry White'i. Alustage kasvõi lauluga "You Are The First, The Last". Piduuuuuuuuuuuuu...

Pipi otsib spunki. Henrik otsib liidi. Ja siis - kujutage ette, kui me saame asutada tasulise liidiabi. Helistad sinna, 2.50 kõneminuti hinnaks, ning annad oma nimisõnad malbele näitsikule, nimetad väljaande suunitluse... Ja ongi olemas. Sealt edasi võib muidugi igasugusi netigeneraatoreid moodustada, nii et laiem teenus oleks (küll kaugemas tulevikus) juba e-liidi abi. Sinna võivad helistada ka eliiti kuuluvad inimesed ja kultuuritegelased - ühed kuulavad ja teised kurdavad. Malbe näitsik üksnes vahendab :)

TANEL: Te ei mõtle rahvast.
Teid huvitab vaid oma rahakott.
Te irvitavad tegelikkuse üle
Eesti on teile poohhui
Naahui, fuck off!
Kuhu jääb suitsupääsuke? Kas sellest kirjutaski Juhan Liiv?
Te müüsite Eesti maha. Just teie siin, te vastutate.
Te tegite valikuid, mis olid valed. Teie ei ole meie!
te olete poole valinud, teispool rahva rada. Millest
selline ülbus? Kas te olete kinni makstud? Miks te
ei anna aru, keda teenite? Olgu te neetud.
Te ei saa aru, kellest me räägime?
Me võime ka täpsemad olla. Palun.
Teie Reformierakonna libedad paksmaod, rõlged priiskajad!
Teie Res Publica ülbed nolgid, aferistidest valetajad!
Teie Rahvaliidu rasvunud kolhoosnikud, võdisevad metsavargad!
Teie Keskerakonna salalikud natsid, impotentsed tuulenuusutajad!
Teie Mõõdukate vormitud limukad, abitud jobukakud!
Teie Isamaaliidu nõdrameelsed metsavahid, maskeeritud kommunistid!

Ei, see pole väljavõte mingisugusest marurahvuslikust jututoast, kuhu aeg-ajalt sisse login ning siis laamendades riiki ja võimu kirun. Tegu on Eesti Draamateatri uue etendusega, Tiit Ojasoo ja Lavakunstikooli tudengite eriprojektiga "Asjade seis". Teatri esindaja kirjutab veel: "Ettevaatust nõrganärvilised, sest teatritükk kuulub määratlusse 'publiku solvamine ühes osas'! See on sissevaade eestlase hingeellu, mis kasutab ja eirab kõiki hea teatri tavasid." Üpris põnev. Hommikust!

A-Team on kämp! Miami Vice ka. Heeh. Leidsin muheda muusikakanali uno.ee koduleheküljelt - "Telesarjade tunnuslood..." Eeveeteevee ja kõik muud ammused telekanali-ajad tulid meelde.

"Hügieenilis-esteetilistel põhjustel on hea, kui porisel perioodil kasutatakse vahetusjalatseid." Kooliaeg tuli meelde. Tere hommikust. Teate, see "Tunnid" on ikka üks väga segane film. Hea, kahtlemata. Aga piisavalt komplitseeritud (sophisticated, on ingliskeelne täpne termin selle tarvis) stsenaariumiga, mis nõuab pingsat jälgimist ja seostamist-seostamist-seostamist. Mitte vahepeal suitsu tegemist ja siis veini lonksamist. Oi, head näitlejad on vähemalt.

Selline lugu siis saabunud Videviku toimetuselt...
Naabripoisi kiituseks
Noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi, seda teame meie kõik omast käest. Olid ju meil elus ajad, kus meri oli põlvini, omaenese tarkus tõusis taevasse ning vastalist ei olnud sellel mitte. Ei olnud sellestki lugu, kui vanem rahvas mõnes asjas vastu vaidlema ja oma raugatarkusele toetuma kippus. Aeg läks ja kärpis ka suure tarkuse tiivad. Ühel päeval tuli mõistmine, kui hirmus vähe sa, hing, ikkagi tead. Aga eks see mõistmine ole ka vanaduse märk. Nüüdsel ajal käivad kõik asjad teisiti. Noori on meil Eestimaal hirmus vähe, suur hulk neistki ära laia ilma lennanud. Neil vähestel, kes alles jäänud, ei ole, ei saagi olla aega elutarkust koguda. Nemad peavad elu peremeesteks hakkama ning Eesti asja ajama.
Tänu taevaisale, et noored äraostmatud, respublikaanid nimelt, on asjast õigesti aru saanud. Peaminister vähemasti. Tema võttis enesele nüüd uue nõuniku, Andreas Kaju, kes hakkab sotsiaalvaldkonna asju õigeks ajama. Igati tore ja kiiduväärt valik. Noormees juba 23-aastane, Viimsi keskkool lõpetatud, peaministriga ühe katuse all elatud, mõne teisegi õppeasutuse uksi kulutatud, viimane aeg Eesti üht olulisemat eluvaldkonda kujundama hakata. Ah et ei tea, kas ikka oskab. No mis seal osata, mõnda vanainimest on poiss ju kindlasti tänaval tudisemas näinud, pensioniküsimus on klaar, on ehk mõni titeootel noorikki ette sattunud…
Ja narkomaaniaprobleemidega on noormees kindlasti kokku puutunud - kes siis tänapäeva noortest ei oleks, iga normaalne noor inimene on nuusutanud, suitsetanud või midagi mekkinud. Ainult äpud ei ole, aga või meil äpudest asja. Nõnda et soovime noorele peaministri sisenõunikule palju õnne ja palju pappi, küll muu tuleb iseenesest. Ja lootkem, et Miisu Stenbocki pissitamise kõrvalt ka muuks ilusaks aega jääb! [autor]

10.20...10.20 - uus ilmakodanik on maailmavalgust näinud!!! 6. jaanuari kaljukitsetirtsu puhul noortele vanematele õnne!!! Oh, kohe kivi langes südamelt ja Päike tuli peas välja... :) Muidugi, kui nüüd natukene ajas edasi mõelda, siis... Kui tirts saab 25, siis hakkab mul (meil!) juba poolsada täituma...oioioioi.
Täna varahommikul helises telefon. Kell näitas neljandat tundi. Helistaja, väikese printsi sõber rebane kutsus alumistele korrustele shampust jooma. Hommikul arvasin, et see oli uni. Aga - tuleb välja, et kutsuski... Ma olen pahv. Hmm...

Päeva meeleolu? Smilers. Ainult unustamiseks. Ei tea isegi, miks. Aga see on lihtsalt eluheade sõnadega laul. Nädalavahetuse tormid on nüüdseks möödas ning taas on alanud üks tööaasta... Oh ja Ah. Matkal. Vist.

Head uut aastat. Siiralt. Sest ma olen veendunud, et alanu tuleb määratult parem kui varalahkunud kaks tuhat kolm. Üritasin end küll sisse logida ka 25 külmakraadiga (väljas, loomulikult!) Himose mökkist, ent siis arvas võrk paremaks mitte reageerida. Ehk oligi külmas asi? Igal juhul tahan teavitada, et olen võtnud uue aasta motoks "sportlikult, ent ekstreemselt". Vott! Esimene ja teine jaanuar seda ka näitasid. Kes oleks võinud arvata, et ma 31. detsembril slaalomsuusatamise selgeks õpin. Mina - ja suuskadel mäenõlvast alla tuhisemas... What a sight! :) Aga edasi... Esimesel jaanuaril sain hirmust üle ja ronisime õega lumelaudadele. Us-ku-ma-tu. Ma olen hämmingus, et mul ilmnevad (jätkuvalt) lihasvalud kohtades, kust ma endal lihaseid pole eales otsidagi osanud. Hmm... Igatahes tuleb tänusõnad öelda loodusliku polstri saanud kehaosale, mis suuremad paugud ja selililendamised pidurdas. Selgroog ja pea pole õnneks põhihädalised. Aga see oli me-ga. Tõesõna. Te muidugi võinuks seda näha, kuis ma nagu lehm libedal jääl üritasin esmalt, jalust seotult, liftiga üleüldse mäkke saada... Vaene liftipoiss pidi vist naerust püksi tegema, enne, kui ta mind liftini abistas... Oeh... Aga - lõpp hea, kõik hea, sest viimaks suutsin ma mäest laskudes vaid ühe korra kukkuda. Heh. Suusatamine oli selle kõrval tõepoolest "koogitükk" :) Ja eile? Eile oli vaja Serena (jubedat, tegelikult, sest oli külm ja suurrahvast tulvil) veepargis ekstreem-veetoru laskumist teha. Tagasihoidlik 45 km/h rauas - ja ih-ih-ih-kah-kah al-lah-lah-poh-leh... Emps ütles selle kohta tabavalt - väljusin torust nagu shampusepudeli kork. Aga asi tasus vaeva. Taas üks tagasihoidlik eneseületamine. Juba see on ekstreemne, et ma spordist räägin... Mainimata selle tegemist. Nüüd aga ootan kannatamatult uut võimalust mäkke jõuda... Üritasin nääriööl ka läinud aasta elamusi-kogemusi üles lugeda... Meenus ATV safari pimeöises kõrbes (mega!), snorgeldamise selgeks saamine (mega!), kaamelisõit (mitte nii mega), ujumine lumesajuses basseinis (mega!)... Ma arvan, et see ongi oluline - meenutada aastaist just neid hetki ja aegu, mille kohta saad ehk vastu rindugi tagudes öelda - I did it! Tjah, see ei pruugigi kellelegi teisele midagi tähendada (igaüks võib ju öelda, et phäh, mis see siis ära ei ole...), aga see pole oluline - see on igaühele isiklik tunne: ma olen end ületanud või vähemalt: ma olen seda proovinud... Head uut aastat ja meeletuid-metsikuid kogemusi, tõsiselt.