Ehkki Ingrid lubas, et kontserdi eel jääb vihm järgi, seda muidugi ei juhtunud. Samas, osalt oli tal ka õigus, sest kui kontsert lõpuks tõesti pihta hakkas, siis jäigi sadu järele. See aga oli umm... vähemalt tund aega hiljem. Hea, et koos Kristeli ja Markoga shaslõki- ja siidrimüüjatega tutvust tegime. Hea ka, et meile nelikümmend kraadi etanoolijooki kaasas oli. Vastasel juhul oleks tervis juba ammu veega Pärnu jõkke voolanud. Aga kontsert? See oli lihtsalt vapustav. Jah, kui Põhjala saarte hääled (kes muidu on suurepärased) välja arvata, sest kaks tundi oodanud rahvas ei vajanud pärast tunniajast hilinemist enam soojendusesinejaid, vaid lihtsalt head kontserti. Ja ruttu! Ja teate, Pärnu ainus kaua-lahti-olev-pleiss on Rüütli keskus, kus vabal ajal võib Aiku ja Petsiga tutvust teha või siis kasiinos rulli veeretada... kuidas kellelegi. Ma ei saagi aru, miks ma varahommikul Tallinnasse sõitsin ja kell viis õndsalt unne suikusin. Või saan?