Kui nüüd veel mõni talumees kavatseb pärast eilset öelda, et vabariigis on põud - või veel hullem, kui ta kavatseb teatada, et paduvihm on tema viljasaagi puruks peksnud, siis andku endast teada: mul oleks talle paar krõbedamat sõna öelda. Ehk et see, mis eile Tallinnas toimus, meenutas pisut seda Ülemiste vanakese värki, kes linna valmimisel üle lubas ujutada. Arvatavasti sai tal lihtsalt villand sellest, et linn kunagi valmis ei saa ja et kesklinna liiklus parasjagu peavalu valmistab: kaevetööd on halvanud kogu liikluse ning parim võimalus kasvõi Lasna- või Mustamäele pääsemiseks on lihtsalt jalutada. Ja nii juba mõnda aega. Tagasi tulles eilse ilma juurde, siis tuleb tunnistada, et Candy Dulferi kontserdile pääsemiseks pidime Markoga üksjagu ikka vaeva nägema. Esmalt tahtis Maakri tänavasse ei-tea-kust-tekkinud Emajõgi kõik autojuhid lihtsalt uputada - meetrises jõevees oli ka suurematel autodel raskusi oma tulede veepinnal hoidmisega.

Tore, et Postimees ettenägelikult Renault' mahtuniversaali on soetanud ning et see liuledes üle vetepinna (läbi veemassiivi) vuras. Nii mõnigi auto leidis oma otsa Maakri tänava nõlval. Kurb. Aga ega sellega siis lugu piirdunud - Lepik oli suutnud ju ometigi oma pisiauto katuseluugi päevaks lahti jätta...jummy! Pärast mõningast kuivatustööd oli ses autos võimalik isegi Pärnu poole põrutada. Hmm, põrutamisest polnud muidugi juttugi, sest teeolud andsid algselt võimaluse vaid 50 km/h ukerdada. Hiljem läks kiiremaks, ent samas ka ohtlikumaks...