Juba neljandat hommikut tervitame toimetuse sekretäriga teineteist, hüüatades rõõmsalt: "Huomenta!" Kui ta aga uurima asub - ja ta teeb seda alati -, et kuidas nagu läheb... siis ma jään vastuse võlgu, sest ega ma nüüd rohkem seda keelt mõika. Hea, et ma paari päeva eest vähemalt Piirsalu mobiilile helistavaid soomlasigi ära oskasin peletada, sest Kimmot tõepoolest sel numbril kätte ei saanud. Nii nad seal siis ropendasid ja sõimasid, et vittu! nendel on Kimmot vaja. Suutsin vaid sõbralikult moi! ja heippa! öelda...:) Aga see nüüd tõesti selleks.