Vaat', ühte võin ma nüüd küll öelda - kui te pole Nightmanis vahupeol käinud, siis, võiks ju mainida, et teid nagu polekski olemas... (huumor!) Aga see, mis meid Heleni, Muriti ja Jarekiga vastu võttis, oli kõike muud kui igav... Ütleme nii, et nüüd, tunde hiljem kodukeses lebotades, on ainus, millest mõelda soovin, üks kuum vann... Ja soovitavalt vanni põhjas istudes, sest, nagu Murit ütles: "Muidu on nii-ii libe ja sa kukud lihtsalt pikali!" Aga tõesti, taksojuht, kes kogu me santlaagri koju pidi vedama, võis vist päris üllatunud olla, kui lahkudes kõik istmekatted pi-i-sut märjukesed olid ... :) Igatahes, vahtu ta ei märganud, sest selle koorisime me hoolsalt enne maha. Vott! Ning veel - vahetusriided ruulivad! Mul meenub siinkohal kallis õppejõud Sulev Uus, kes alati ütles - ajakirjanikul olgu alati vahetussokid ja taskulambiga pastakas sahtlinurgas varuks...mine sa tea, kuna head mõtted tulevad või kui neid vaja võiks minna!"