Öö tabas mind taas keldris. Sedapuhku leidsin Dagmar Normeti raamatu "Kümme ust ehk meie maja inimesed" (1985). Sisu on lustakas, ent mitte sellepärast ei tirinud ma seda endaga kaasa. Nimelt kannab raamat algusest lõpuni oma ajastu pitserist - nostalgilist või mitte, aga lasteraamatu eesmärk oli üks: suunata Nõukogude Eesti lapsed "väärikate" tööde radadele. Ärge saage mu'st valesti aru, amet ei riku meest - küsimus on postmodernistlike väärtushinnangute muutuses (teadlikus muutmises?) ja ei-saagi-aru-millele rõhutamises... Justkui oleks tegemist sügava identiteedikriisiga, millest väljatulek kuidagi õnnestuda ei taha - ehk et, kes me siis oleme ja milliseid ametikohti täita soovime ses strukturaalse tööjõupuudusega ühiskonnas. Niisiis, tuginedes raamatule, olid omal ajal hinnatud eelkõige (tegelased on valdkonna(dade) role-model'id!):

• kommivabriku kunstnik Helmi ja tema sõbranna Maimu, kompvekiliini operaator
• postiljonionu
• Raivo haiglaõest ema ja linna elektrivõrgu juhtpuldi operaatorist isa
• Katrini mänguasjade tsehhis töötavad isa (vormija) ja ema (mänguloomade karvastaja)
• telefonivõrgu teadetebüroo operaator Senta "Hirmujudin" Saarman
• Ulvi trollijuhist ema, autosõidu õpetajast isa ja aiandis töötav vanaema
• Ujumisinstruktor Mari kaheksandast korterist
• Viieaastase Eeriku vanem vend Peeter tegeleb harrastusfotograafiaga (ihihi!), vanaisa on Tallinna trükikoja direktor
• Valdo loomaarstist isa (hariduse omandas loomulikult Põllumajanduse Akadeemias)

ja millega tegeleme meie?