Jumaldan oma ema, kes eilsel tavaliselt-nii-söögiorgia-rohkel päeval otsustas koju saabunud lastele hoopis wokki pakkuda. Oli tunduvalt kergem öises metsas ringi vaaruda, säraküünlaid põletada ja siis, südaööl, katoliku kirikusse missale minna. Siinkohal unustasin ma loomulikult Tartu katoliku kiriku pärisnime jälle ära - masendav. Igal aastal õpin selle sildi pealt pähe ning siis unustan jälle ära... kanaaju. Vabandust, kanad. Saadaks tõepoolest konnale L.A.-sse pilte tänsest imelisest jõulust, lumisest metsast ja luhal sillerdavast Päikesest, aga et digikaamera pole hetkel mu valduses, siis jääb see rõõm ja õnn ära. Paraku. Ja siinkohal veel üks mõtlema panev luuletus.

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,
ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.

(Ellen Niit)