Käisin just autoga lumise linna peal... Teate, päris sõnatuks võtab. Eile, saabudes Tallinnast Tartusse polnud mu's alguses kübetki jõulutunnet ... maa oli paljas ning külma oli vaevalt mõni kraad... Mäo kandis see kõik muutus - ootamatult olid maantee pervedele tekkinud lumevallid, millelt öised talutuled vastu sirasid; tee äärs kõrgusid mobiiloperaatori härmas saatjamastid, mille tasakaalustustrosside ümber olid elektriküünlad põimitud ja mis kogu oma olemuses kaasaegset jõulukuuske meenutasid (ilus, tegelikult)... Seda, mis lumise muinasjutulinna mulje Tartu Jakobi mäest alla laskudes jättis (öösel, kui missa juba lõppenud oli), ei olegi võimalik sõnadesse panna, seda peab nägema. Või mäletama. Tänane päev piilus juba varakult kardina vahelt sisse ja andis mõista: aga meil on siin nüüd jõulud! Üksikud pilvetupsud tunduvad helesinisesse taevalaotusse justkui kleebitud olevat - tuuletuna liikumatud ja selgepiirilised. Päike sillerdab omaette kõrgustes, ent siiski, soojalt, rahustavalt ja häirimatult. See on peamine. Mets oma eri suuruses kuuskede ja mändidega on ööga samuti helevalge jume saanud, mis kokku moodustab ühe imelise vaatepildi. Kodune talv, õhkan... Üks selliseid tundeid, mis panebki autorooli istuma ja kogu va Eestimaa läbi sõitma, sest see kõik on kuidagi nii helge ja südamlik...

Ja nüüd iga-aastasele jõulukogunemisele vanaema juures. "Su-gu-lased" on tänase jõulupüha teine märksõna. Ja jõuluvana muidugi ka... :)