Eilne holokausti ohvrite mälestuspäev jättis muidugi kurbliku kriipe hinge. "Oli vist mingi massimõrv...," torkab keegi Mari-Liis tänases SLÕhtulehes. "Aga keda tapeti, seda ma ei tea," kehitab ta õlgu. Siit algab kriibe. Ei, mitte õnnetute põhikooli õpilaste aadressil, kelle vanavanaema ehk Siberis suri, kuid kel juutide, põletusahjude, hukkamistega mingit pistmist pole. Pigem võiks kõrvale vaadata eilset "Pehmeid ja karvaseid", milles Siim korduvalt rõhutab: "Meile pole seda päeva keegi peale surunud, me ise tahtsime." Mida siis, lõppkokkuvõttes? Ehk et muidu me NATO-sse ei saa või? Või EL-i? Kas, näiteks, USA või mõni teine riik tähistab eestlaste ja/või teiste idaeurooplaste küüditamisi - jah, esmakordselt tõi USA suursaadik Eestis küüditatute mälestusmärgile Tallinnas eelmisel aastal isegi pärja, tunnistades: "Me oleme mõtteis alati teiega olnud". Siinkohal vilksab mõttetegevus veelgi rohkem ida poole, sinna üpris Pärsia lahe kanti. Milline silmakirjalikkus, mõtled. Ehk et inimelu väärtusetus rahvusvahelistes suhetes on suhteliselt ilmselgelt tõestatult tühine. Milleks siis selline näitemäng, kui ühtesid ajaloolisi sündmusi mäletatakse ja palutakse teistelgi mäle(s)tada, teisi nagu mitte? Vaatame veelgi ida poole, sinna nii Iisraeli kanti, ja mõtleme rahvus- ja piirikonfliktide tekke peale, selle ja-Jumal-ütles-et- siia-saagu-te-riik-poliitika peale, mida USA aastakümnete eest viljeles... Siis varsti ei julge enam mõelda.