Naljakas, aga eelmine aasta meenus ootamatult. Hilistalv, varakevad. Eurovisiooni lähenemine. Televaatajana olnuks vist ükskõik. Oodanuks ja vaadanuks ära, kehitanud tulemuse peale õlgu ja tunnustanud tegijaid. Aga ise selles virr-varris viibides, karussellil tantsu lastes ning varahommikuni shampust tulistades mõtled teisiti. Tuletad meelde päikeselõõsaseid maipäevi ja ülimenukat euronädalat, kui fotograaf väsinud ajakirjanikud, üks ühel ja teine teisel käel, toimetusse lohistas ja küljendusse tööpostile vajutas. Või lõputud tunnid telklinnakus, siidriautomaadi ja eurokoride hämaruses? Veel enam meenub aga sellele kõigele eelnenud rabelemine. Eriväljaanded, eriküljed - mäletate, 30 päeva enne, 29 päeva enne... Ka eriväljaande produtseerimine. Miks see meenus? Uus on lähistel, mis seal muud. Enne veel, kui nädal läbi, kiman Lätti ja tutvun samasuguselt käivituva vurrkanniga. Seni, tundub, pole lätlased hooratast käima saanud. Aga ehk õlitavadki põhjalikumalt?