Eile õhtul võtsin, niisiis, südame rindu ja vaatasin ära eelmisel nädalal ETV-s näidatud David Lynchi filmi "Mulholland Drive". Pärast seda võtsin viieminutilise mõtlemispausi ja ... välja mõtlesin. Leidsin enda jaoks lahenduse, et nähtu painama ei jääks. Mis oli reaalsus, mis irreaalsus? Mis soovid ja ihad, mis eelmine elu mis tulevik. Ehk et David Lynch näikse rõhuvat eelkõige vaatajale, mitte maha mängitavale loole. Ja see on ülihea. Ehk nagu üks austraalia filmifänn on kirjutanud: "It is best to look at this film thematically, rather than as a straight-forward narrative. And appreciate the fact that lynch is a film-maker who will still let you draw your own conclusions." Mäletan kunagi kinos nähtud "Lost Highway"-d ja sedagi, et ei saanud toona sest mitte midagi aru. Niivõrd abstraktne oli see reaalsuste vahetus ja isikute kahestumine. Muidugi, keegi võiks ju Lynchil keelata ära ajanihetega mängimise, sest see võib hulluks ajada... Samas, see poleks pooltki nii lõbus!