Lugesin just Ilmar Raagi laupäevases Postimehes avaldatud esseed "Elu pärast eestlust". Tegu on tõsise mõtisklusega Euroopa Liidu kultuuriruumi hajustavast mõjust, kaasaegse rahvusliku meie-identiteedi puudumisest ja üsna mustast tulevikunägemusest rahvuslikule "oma"-le. Väga hästi kirjutatud, kas teile ei tundu? See meenutas mulle teist esseed, mille Andrus Kivirähk mõne aasta eest Res Publica 12. aasta konverentsil ette kandis, pealkirjaks "Eestlane ja aeg", mille Sirp hiljem avaldas. Ja mis samuti meie-tunde kontseptsiooni käsitles ning eestlaste kohta ja rolli maailma ajaloo aspektist vaatles. Need kaks kirjatükki on mõtlemapanevad. Jätkuvalt on mul kurb meel, et mu koduleheküljel enam kommentaariumit ei ole...