Oh, mis väsitavad päevad on olnud. Reedel Tartusse. Estvokaalile. Kui nii kohutav uni ei oleks, mõlgutaks sellesinatse kultuurisündmuse üle mõningaid mõtteid. "Tore" tundub jälle niivõrd jabur sõna olevat, mida nii muheda ürituse kohta kasutada võiks. Palju õnne Toomas Volli sekstetile SixTom'ile teise koha eest. Ehkki Arno üldse rahule ei jäänud. Tegelikult olen temaga nõus - nende tase võimaldanuks zhüriil siiski neid enam hinnata. Noh, mis teha. Ja Rolfile ka palju õnne. Tema kolmas koht oli küll kurb, sest Sofia Rubina on Sofia Rubina. Kas saab mees- ja naishäält võrrelda? Ma ei tea. Vokaalse võimekuse alusel (hääleulatus...misiganes muu) ehk, kuid ikkagi: Valgre festival on ses mõttes etem, et eristab mees- ja naissoliste. Ja pärast oli "rõõm" Atlantises käia. Siis tekkis küll tunne, et nüüd on see siis käes - ma olen maailma vanim inimene. Aga tegelikult olin lihtsalt vales kohas. Ega ei pea ju koolinoorte diskodele kippuma:)
Eilne päev oli seda lõbusam: Noortekoori juubelil oli kõike. Nalja. Laulu. Süüa. Napsu ka. Ja hulgaliselt armsaid inimesi, kellega ühiselt viisi võtta-jätta, kooriaegu meenutada, uusi laulupidusid mõttes mõlgutada ja hiljem Illegaardis mõdu rüübata... Mulle meeldis Marise repliik pärast viimase laulu ettekandmist: "Nii hea aeglane laul, sai rahulikult nooti lugeda..." Meenutagem, et enamus meist jõudis siiski peaproovi kui oma esimesse vilistlaskoori proovi, ihihi! Nii palju meeldivaid emotsioone igatahes, mille elektrooniliseks kandmisel poleks suuremat mõtet. Ma parem talletan selle endasse. Väga über oli küll. See toob mulle meelde, et Kadri Leppoja sünnipäev oli tegelikult täna. Mis siis, et me lilled rõemsalt vilistlaste poolt juba eile lavalaudadel üle andsime. Jahu, munad ja piim vaid ununesid...