Tere hommikust! Ei, nii põhimõtteliselt olen ma siiski elus - juhul, kui keegi juba arutles, kas ma olen ehk igaveseks vakatanud... Olen viimastel päevadel üksnes praegunevat laelage vaadanud, ohtralt vedelikku kaaninud ning erinevaid ravimpreparaate puginud. Kuidagi peab ju ravimifirmadele oma lõivu maksma:) Ja Eesti telekanalid on mul, paraku, ka tõvevoodis lesides kui üks-kord-üks selgeks saanud. Kõige hullemad on hommikused teleseriaalid Kanal 2-s ja TV 3-s, uskuge mind. Jaah, nende lutsmariiade kohta on ju mitmeid aegu kõikvõimalikke nilb-paroodiaid loodud, aga mul on tunne, et mitte piisavalt. Ikka veel läheb Eesti rahvale korda Umberto ja Clara üle aisa löömised ning Alfredo pesemata vuntsid. Või siis erinevate Maria'de treppidel kukkumised ja ma-ei-tea-mitmenda lapse kaotamised. Vaesed lõuna-ameeriklased. Kuidas neil üldse on õnnestunud ses karmis olelusvõitluses heade ristiisade ja halbade tädide vahel ellu jääda? Peamine küsimus on muidugi omandiõigus. Sest, kellele kuulub laps, sellele ka rikka Migueli varanatuke... Oo, ja ega ameeriklaste Melrose Place muidugi alla ei saa jääda - neil seal omad tigedikud, kes peaasjalikult vara ja väärtpabereid noolivad... Ameeriklastest rääkides meenub ka üks jaburamaid telesarju, "American Dumbest Criminals", mis minu arvates jätab lolli mulje pigem saatejuhtidest, kui nendest õnnetutest turvavööga patustanud Jackidest ja Johnidest. Maitse asi, muidugi...
Üldiselt olen ma viimaste päevade jooksul siiski peamiselt lugenud. On üks hea raamat - "London", mille tuhandet lehekülge olen vahelduva eduga juba kuid järanud. Täna sain, niisiis, läbi. Intensiivse raamatuõgimise tulemuseks on aga see, et näen unes koshmaare New Yorgi kaksiktornide ehitamisest ja Londoni allmaaraudtee rajamisest. Olukord oli pinev - magades tuli mul väike trip isegi New Yorki teha. Muidugi ei mäleta ma, mis mu reisi eesmärk oli. Meelde jäi vaid kaunis hotellituba ja kusagil avenüü ääres ajalehekioskis turiste kiitev eestikeelne müüjanna. Ja meeletu rahapuudus - isegi taksoga ei saanud sõita. Oo, ja rahaks olid Monopoli-mängust tuttavad rohelised majakesed. Veidrad uned need haigete inimeste sonimised...? Huvitav, kui kutsuks õige üles looma unenägude portaali! See oleks päris väärt mõte ju - näha, et ma pole ainus, kellele haiged unenäod öösel ajju lajatavad. Nii, kui ärgates meeles, siis kirjutan ka kohe eesseisvast unefilmist. Aga nagu vati sees on olla küll.
Mõtteid on nende päevade jooksul nii palju pähe tulnud, et ei oska kuhugi neid panna. Aga siiralt hea on olnud küll päevasel a'al vaikust nautida ja oma selgusetut mina-pilti konstrueerida. Ma ei tea, kas 38-kraadine palavik on seks kõige õigem, aga vähemalt on see mingigi võimalus enda olemise korrastamiseks... Loodan, et ärkan vaikselt elule tagasi.