Ja et mul praegu pisut aega on, siis heastan Henriku ees ka selle, et tema päikest pole siiamaani üles riputanud. Mul tuli siin aegu tagasi üks soov päikese järele. Suure ja hästi rõõmsa. Noh, ma tegelikult leidsin ise ka ühe netiavarustest, töötlesin seda pisut ja jäin ausalt öeldes vaiksel moel rahule... Peaaegu. Aga siis saatis sõber Henrik veelgi lõbusama. Ma kujutan elavalt ette, kuidas ta hiirt piinas ja kollaseid jooni mööda oma lap-top'i ekraani ringi lohistas. Nii tore. Aitähh!