Oo, mis unine laupäev... Õnn on vaid see, et Tartu, erinevalt Tallinnast, suisa lokkab rohelusest... ja ehkki vihma kallab, mis kole, on õhk kevadiselt niiskevärske ja tuju, hoolimata meeletust unest, on ... kodune. Tere tulemast tagasi. Eile mõtlesin küll hetkeks, et ei jõua elusalt kodukesse, sest Reno otsustas Aleksandrale autorooli õppida anda. Peaaegu tubli, võiks ju tagantjärele õhata, aga mingil hetkel (siis, kui tagarattad asfaldi asemel kruusast teeperve kaapasid) oli küll tunne, et kas a) lahkun autost, ükskõik, kus me ka ei oleks või b) lükkan laia liigutusega kõik häirivad elemendid autoroolist ja haaran ohjad... Aga lõppheakõikhea. Kahju, et ükski ajaleht ei võta eilsest Glehni lossi üritusest kirjutada. Tahaks ikka teada, kuidas show läks. Ihihi.
Kurb on vaid see, et tulin Tartusse ja arvasin, et kohtun ka head inimestega, toredate sõpradega, aga kõik on linnast lahkunud. Noh, tegelikult võib ülikooli lõpetamiseelseid sõpru ka linnast lahkunuks lugeda, sest vähemasti nende vaim on lahkunud - kel Hispaanias, kel riigiametites... :)