"Eile õhtul Las Vegasest koju sõites istusime 3 tundi liiklusummikus. Ja liikusime selle 3 tunni jooksul vist alla 10 miili. Normaalselt sõites võtaks selle maa läbimine aega mõned minutid. Omamoodi päris huvitav kogemus, kõrvalautode inimesed hakkasid juba tuttavatena tunduma, kõik naeratasid üksteisele ja igas autos mängis oma muuusika. Mingi neegritüübiga võistles mu ema, et kes suudab oma laulukest kõvemini kuulata - temal oli mingi neegriräp ja meil umbes Marju Kuudi "raagus sõnad' vms"

Konn on ikka armas. See lugu meenutab mulle meie nädalavahetust, kui Henrikuga Muhumaale komandeerusime, "Juu jääb" festivalil käisime (kas te kujutate ette, kui tore on Muhu saar!? Ja kui meeliülendavalt romantiline on Pädaste mõis? Mina ei kujutanud, ent nüüd tean.) ja laupäeval Postimehe suvepäevadele Käsu vurasime. See oli küll viga, ent mitte sellest ei tahtnud ma nii väga rääkida. Vaid sellest, et kui Võsu teel meile üks Audi A6-ga blondiin ette keeras ning meie ees niiviisi oma pool tundi vuras, hakkasime meiegi mõtlema temaga sõbrunemise peale. Mõelge, kui vahva - inimesed sõidavad mõnikord isegi tunde ¨hes kolonnis või ühes suunas, näib nagu tunneksid sa seda rekkajuhti, Audi-naist, Lada-tädi juba aastaid, aga tegelikult ei tea temast ju midagi. Mis muusikat ta kuulab? Kust tuleb, kuhu sõidab? Peaks seadma sisse liini end übritsevate sõidukitega suhtlemiseks. Ja siis, kui teed lahku lähevad, võetakse kusagil teeristi-kohvikus üks kohv ja vahetatakse visiitkaarte. Vaat', see oleks alles liikluskultuur.