Kui eile öösel tööd tegema pidin minema, urisesin pisut enda peale küll. Aga kui lisaväärtuseks oli meie ainsa supermodelliga tutvumine, temaga vestlemine ning intervjuugi, siis polnudki asi ju lõppkokkuvõttes nii hull. Tegelikult oli ikkagi väga tore, sest, ajakirjandusliku küünikuna omame ju kõik eelarvamusi: uhked ja ülbed on need maailma moelavadelt saabujad. Jah, uhked ja ülbed küll, ent samas väga soojad ja arenenud empaatiavõimega. Ja humoorikas. Siiralt. Midagi nii positiivset pole tööalaselt vaat' et tükk aega juhtunud. ... Ja diktofoni mahapillamisel polnud midagi pistmist Kassi kohalolekuga, vaid minu kobakäplusega. Või siis sellega, et laua juurde saabusid härra peatoimetaja ja härra kultuuriminister, ihihi.