Ma ei jõua tegelikult enam halada, et palav on. Muidugi on. Mu selg mitte lihtsalt ei tulita, vaid on ka igati puutumiskõlbmatu. Aga lõbu on jätkunud ohtralt - eile tutvusime Sabine'ga, rootsi-soome ajakirjanikuga. Lahe mutt, kellega Bourbon Street'il aega veeta, ülisooja õlut juua või siis jällegi punaveini rüübata. Jay Kay intervjuu tuli kohe ära unustada. Pildistamine ka. Polnud piisavalt mainekast väljaandest siinsele fotopeerule. Noh, mis seal's ikka. See-eest sattusime back-stage'i siis, kui J.K. tualetti tormas. Imelik, mida paparazzod kõike pildistama ei pea. Tegin küll pildi, aga vaat' seda ametit küll endale ei taha :) Tänu Jamiroquaile voolasid linnatänavaile ka nooremad inimesed, kes õhtul-öösel peopiirkonnas jämmisid - Voodoo Club'is ja mujal. Aga - päikesest põlenuna tuli uni siiski ruttu... nii umbes nelja paiku. Niisiis, viimane festivalipäev, mida peaks väärikalt tähistama. Ometi tahan kõige enam oma voodisse, mille pind ei ole vastavalt maapinnale siit hüplik ja sealt kaldus... Ja tahan oma dushi alla minna. Mitte telklarahvaga 40 minutit järjekorras oodata, et siis avastada, et keegi jobu on niisama naljaviluks sildi "Occupied" ukse ette tõstnud. Urr! Ja vesi oli loomulikult jääkülm. Okei, kosutav-karastav ja mõningal määral siiski puhastav samuti. Hetkel jämmib paarikümne meetri kaugusel asuval pealaval The Roots, millest ma miskipärast oodanuks enamat. Mitte mustade hiphoplik jou-jou-jou, miksituna kitarrisoolodest ja pongopõrinast.