Niisiis, tagasihoidlikud küpsised, kohv ja internet. Mis muud, sa hing, ihata oskad, kui päike lõõskab lagipähe (tunne, nagu Prantsuse Rivieras) ning jazz-muusika paitab ööläbi, telgis magades, kõrvu. See ongi see Pori Jazz, millest nad kõik nii palju räägivad. Kohe läheme mere äärde, sest tänased kontserdid algavad alles kella nelja paiku. James Brown... teate, see, kes laulis ai-fiil-guud ja itis-ä-mäns-vööld... Tema on tõesti vanaks jäänud. Aga mitte Ibrahim Ferrer. Tema oma latiinohõhnguliste, bossa- ja bluusitaustaliste kuuba rahvalaulutöötlustega on lihtsalt us-ku-ma-tult super. Vau-vau-vau. Tegi tuju heaks ja oli nii mõnus, et suutsime oma esimesesl festivalipäeval isegi ilma alkoholita telkidesse heita. Oo, elame ju anonüümsete alkohoolikute õuel, 5 eurot öö. Need ei luba ju "silmhnähtavate ebakainusmärkidega" üldse telklasse ilmuda. Ihihi. Aga ega me ei ilmunud ka. Et siin on tõesti-tõesti palav, siis ostsin eile pori jazzu nokkmütsi. Kuigi need kunagi mulle ei sobi ja ma näen välja nagu kõrvits mütsi all, on see tüüp päis mõistlik. Aga nüüd, kahtlemata, vette.... Yyterisse.