Nägin täna unes, et ma ikkagi astusin magistratuuri. Koos karja väga veidrate tegelastega. Hmm, kas see on mingi soovunelm, mille mitte realiseerimist siiamaani siiski põen? Vaevalt. Viimasel ajal on üldse olnud vajadust oma mõtteid, soove ja arvamisi über hinnata. Inimestest ja iseendastki. Vist. Et mida ma siis ikkagi tahan? Elu lõpuni ühes päevalehes või, hea küll, ajakirjanduses "teiste asjadest" rääkides nüheleda? Prahas käik tegi asja lihtsamaks. Või et siis jällegi raskemaks, keerulisemaks. Tagasi tulles mõtled, et misasja sa nühid mingi hea-elu-eesmärgi-püüdmise nimel või kellegi teise heaolu püüdluse nimel. Õige pea see nagu ei paku enam midagi... (Ma tean küll, et mu kunagine eesti keele õpetaja - koolis, millest ajakirjanduseski viimasel ajal negatiivses valguses juttu on olnud, ent milleks mina seda toona siiski ei pidanud - võiks nähvata, et kas siis "pakub" või siis ei "paku": ehk, pole olemas "nagu ei paku". Vähemalt on see minu(lik) väljendusviis. Just, viimasel ajal ongi enam peavalu ja mõtteärevust pakkunud küsimus "mis asi see minulik on"? Rügada, ühesõnaga, moel, mis sulle üldse enam endale korda ei lähe või? Ja olengi varsti 40 (no offence, tõepoolest, kellegi suhtes, aga olles kahekümnendates, mõtled ju, et võiks teise samapaljuga ikka midagi korda ka saata, endagi jaoks, eksole?) ja mõtlen, et oh, kui ma noorem oleks, siis teeks seda või seda... Kõige hullem, kui mõtlen kahetsevalt, et miks ma midagi ei teinud või tegemata jätsin.
Et kohustused? Me ise võtame need endale, nad meeldivad meile. Siis tunneme end justkui millegi suure ja olulise osana, ühtse masinavärgi pisikese mutrina, kelleta kogu krempel justkui ei liiguks. Ehkki liigub küll, uskuge mind. Ja siis kasvavad need kohustused üle pea. Justkui on vaikimisi kindlaks määratud, et kohustusteta, vastutuseta pole indiviidi, ühiskonna liiget. Aga ehk tulebki ühiskond ja selle heaolu kõne alla siis, kui inimene iseeneslikult tunneb, et tal on sellele masinavärgile midagi tõepoolest lisada, juurde anda... Et enne end ikkagi paika nihutada ja selgeks saada. Või kui ühiskond ise tahab, et see mutter temas asja ajaks. Pisut nagu poliitikutegagi, keda kirutakse, aga ilma nendeta nagu ka ei saa - lihtsam on ju mudasel põllumaal kaugeid kiruda, kui peeglisse vaadata ja mõtelda, kas Poliitik peab tulema ja vaod lahti ajama, kartuli korjama, vilja niitma... mida iganes. Mitte et ma poliitikuid selles osas kaitseks. Kõik valivad siiski ise, mida teevad. Keegi respublikaan Võrno arvas, et oh, teen kreisiraadionalja ja lähen parlamenti. Ja kui pahad onud ja tädid, kes ta sinna liigagi suure toetusprotsendiga valisid, heale lapsele justkui liiga teevad, siis tuleb kohe öelda, et teised on nõmedad ja mina lähen tagasi shõubissi. Jabur, kas pole? Sisuliselt on ta oma käitumisega ju valimised nurjanud, sest läks tegi valimistest lihtlabase laadatsirkuse. Tulen ja lähen, kelle asi see on. Paraku näib just Res Publicas, uusaja aatemeeste seas seesuguseid tegelasi olevat... Trend?