Hip-hip. hurraa! Mu päev hakkab selginema-a! Eile oli ometigi vaja ju Urmase roosakaslilla seina auks klaas tõsta. Maja on iseenesest sheff - selline kolmekümnendate futu - kaarjad seinad ja mõnusad rõdud. Mis siis, et Ummil vaid rõdu oli ja et talle kaarjaid seinu ei jätkunud (ma tean seda ju, Jarek!) Nüüd on noortepärase Noku-klubi hakklihakaste juba keresse keeratud ja aeg koju kobida. Et päikeselist laupäeva muuvidega sisustada. Ja üle ilmatuma pika aja sai ometigi "oota-ma-kohe-siis-tulen-sinna" Elisega jutustada ja ... üleüldse oli tore. Vott.