9. mail kell 23.42 Istanbulis. Hotellis Fatih Resadiye. Eestis õnneks sama aeg. Hotelli leidmine oli tõeline imetegu. Tõsiselt. Esiteks toimub lennujaama ümbruses mingi meeletu kaos, milles igaüks üritab tõestada, et pakub kõige soodsamat võimalust paarikümne kilomeetri kaugusele Fatih’I rajooni sõita. Kui sa oled äsja põdenud, et kas türklaste plekikolin ikka korralikult maandub, pabistanud, kas pagas näiteks Istanbuli asemel kuhugi Sotši kanti ei kimanud, vaielnud valuutavahetajaga, et ulatatud 100-dollariline teps mitte valeraha pole (ja vaidluses kaotajaks pooleks jäänud!), ja jõuad seejärel taksojuhtide peibutustantsust kaasahaaratuna sumesooja Türgi öösse, siis ikka viskab hetkeks ära küll. Aga, oo, see pole siiski veel kõik: liiklus on siin hullem kui Egiptuses, sest autosid on rohkem. Lisaks trallisid täna sõidukite vahel äsja kohalikelt jalgpallivõistlusilt saabunud hullunud fännid, kes liiklesid vaid oma kehtestatud reeglite alusel. Noh, taksojuht, lahe päss, kes sõnakestki võõrkeelt ei rääkinud (pizza good, jesh-jesh), oli nendega täiesti mestis: kihutas punaste tulede alt, kuhu tahtis, lasi vaid rõõmsalt törtsu autoprööti ja kimas edasi. Kerge sabin oli küll, kui näed tema ilmselgelt tigedat kolleegi külje pealt ähvardavalt lähenemas. Mobiililevi (ja nagu Aigi krabinkõnest mõista võis, ka internetiühendus) on praktiliselt olematu – hea, et Tomi kätte sain, kes kusagil Bosporuse kandis ametlikus ööklubis möllavad. Mitte et ma mingit kasulikku informatsiooni oleks saanud (kus kurat me asume ja kuidas Abdi Ipecki staadionile pääseb), ent hea on kuulda endaga eesti keelt kõneldavat. Mis siis, et läbi meeletu kisma, kaose ja möllu. Suitsu! Ma nõuan suitsu! Üpris närviline saabumine ühe tagasihoidliku, ent siiski nõudliku valge inimese kohta ? Hotelli receptionist on veider vana – muudkui aga jagas võtmeid ega suvatsenudki öelda, kas hommikul kusagilt süüa ka saame… No, näis. Vaikin nüüd.