(Kirjutatud 9. mail kell 18.30 Türgi aja järgi… Tõttöelda polegi sel kellaajal suurt tähtsust, sest mul puudub igasugune aimdus, milliste ajavööndite järgi me praegusel hetkel liigume). Oleme siis nüüd kahtlasevõitu Turkish Airline’iga taevalaotuse all ja üritame silmata pilvedest allapoole jäävat. Kollased põllud, mis Tšehhis nii valdavad olid ja Prahas ja selle ümbruses laiusid, on nüüdseks kadunud. Ja miskipärast on mul tunne, et selle kompanii raudleevike kihutab märksa kõrgemal kui teised lennukid. Oeh – õhuaugud… ma loodan, et need on need, mitte pole tegemist rikkise künaga. Palvetagem ? Raputab päris karmilt, ehkki seda ei anna vist väga võrrelda minu kunagise tormiaegse Stockholmi-kogemusega, kui mingeid ümberistumisi Arlandale suundusime tegema. Võeh! oli see nüüd küll. Tšehhid on kummalised. Saadavad meid, check-in’inuid, väljumisväravasse, ent seal ees ootavad turvaametnikud väidavad, et ei tea Istanbuli reisist mitte kui midagi. Rome, Rome, oskab üks umbkeelne nooruk üksnes ühmata. Alles mõne aja pärast selgub, et ta üritab mõista anda – esmalt Rooma reisijad, siis meie. Ausalt öeldes ei tea ta seda veel päris täpselt ent isegi, sest kommunikatsioon selles lennujaamas tundub mitte toimivat. Meelis pakub, et üks järjekordne pilvemütakas võiks olla kui mäetipp, aga mine sa tea… Olin viisakas ja võtsin vastu lahkelt pakutava türgikeelse ajalehe ja üritasin seda pisutki lugeda. Ma ei saa mitte millestki muust kui piltidest mõhkugi aru. Nii veedame aega hoopis pardaajakirja sirvimisega, mis loomulikult Eurovisioonist ja Istanbuli imelisusest pajatab. Aga “Trooja” filmi retsensiooni tundsin ajalehest igatahes ära. Ma arvan, et seda tänu mesimagusalt naeratavale Brad Pittile. Joogid saabuvad, lõpetan jutu ja kukun jooma ?. Oh ja Ah ning Uudu ja Uugu on nimed omal kohal. Pilved lähevad tihedamaks, aga kui ilmaennustust uskuda, siis peaks Türgi kohal päike särama. Et lennuk juba viimased kolmveerand tundi muudkui kõrgemale kerkib, siis lõpetame varsti Kuul. Tore on – seal saab kaugushüppeid harrastada.