Üleeile võtsin kätte ja läksin langevarjukursustele. Noh, ega mul suurt muidugi midagi kätte võtta olnud, sest see oli suuresti seotud tööalase kohustusega see hulljulgus läbida. Tõtt-öelda ei julenud isegi armsaile vanemaile teatada, mis tükiga ma nüüd hakkama kavatsen saada. Taksojuht muidugi mõnitas ikka täie raha eest sellal, kui mind langevarjurite klubisse vedas. Mitte paha pärast. Lihtsalt lõõpis. Tagasi lohistas sealt samuti sama taksojuht - siis oli lõõp juba väga suur, sest ta vahtis mu kahvatut nägu ja ainult irvitas. Aga eile hommikul kell kaheksa polnud selle peale enam aega mõelda. Kell kaheksa oli eksam (ega ma nüüd magada küll korralikult saanud, kui teada tahate) ja varuvarju harjutus. Ja egas midagi - autole hääled sisse ja Ämarisse. Seda ma nüüd küll öelda ei saa, et ma üpris külma kõhuga seda kõike võtnud oleks: hirm oli ikka naha vahel küll. Okei, nii kaua polnud midagi häda, kui maanduvaid proffe vaatasin, kirsipunased tunked jalga tõmbasin, kõrgusemõõdiku käe külge panin, prilli ja kiivri välja valisin ning langevarjuranitsa selga ajasin. Aga niipea, kui lennuk hääled sisse lõi ja meid poolteise kilomeetri kõrgusele vedas, läks olemine ikka päris õõnsaks. Ja siis käsklus "Püsti!" Nüüd polnud muidugi enam midagi teha. Ei, loomulikult võinuks ma instruktorile (väga lahe sell, muuseas!) öelda, et stopp, ma ei taha hüpata. Ja ega poleks pidanud. Aga kui sinu taga istub rõõmsalt trobikond proffe, kes ootavad, et mudilased kord välja hüppaksid, et seepeale veel nelja kilomeetri kõrgusele tõusta, ja sind pidevalt aasib, siis kasvõi trotsist ja uhkusest hüppad ikka küll. Valmis, küsib instruktor, kui avatud ukse kohal seisad, parem jalg poolenisti uksest väljas (adrenaliini pumpas ikka meeletult). Siis pead noogutama või mühisema, et jah. Ma esimesel korral röögatasin, et oot! ja võtsin natuke parema asendi sisse. Ja hüppad.
Paar sekundit ei saa muidugi millestki aru ja siis käib jõnksatus: vari on avanenud ja nii sa seal ripud ja vaatad maailma hoopis uutes toonides. Alguses oli mul muidugi tunne, et ma ei liigu üldse paigast. See on seetõttu, et igasugune taju kaob ära. Aja- ja ruumitaju. Ja ei saa üldse aru, kas maapind läheneb või mitte. Aga küll see läheneb, ärge muretsege. Kui tropid kontrollitud ja varju manööverdusoskused samuti, siis hakkad aga taevalaotuse all purjetama... Ma purjetasin esimesel korral kuhugi võpsiku piirimaile, lennuväljast pisut Keila poole. Kogu aeg olin lennuvälja kohal, siis tõmbasin allatuult minema, öeldi pärast. Ülevalt on lennuväli lihtsalt nii teistsugune, et esimese hooga ma lihtsalt ei tönganud ära, kus kohas ma üldse asun. Aga pole hullu - hea et puudesse ei purjetanud. Meie neljaliikmelisest grupist üks lendas mulle rõõmsalt järele, arvates, et ju ma olen maandumispaiga üles leidnud. Heeh. Nii meid ka tagasi toodi. Pärast hoolsat pakkimist (jesver, kui kaua see protseduur kestab!) olime kõik muidugi taas tahtmist täis - tagasi, tagasi. Ja kui siis lennukis istud ja taas kõrgustesse kimad, mõtled, et oli seda siis nüüd jälle vaja - saatust topelt narrida. Aga pole hullu - teisel hüppel sainu juba aru, mis toimub, kus on lennuväli ja mida ma seal taevalaotuses üldse teen. Elamus oli see igal juhul. Erutav ja meeldejääv. Tõesõna. Ja nüüd ma olen nagu mingi loru, kui teatan, et ma hakkasin seda suisa armastama. Mul ju üks hüpe veel soolas - täna seda ei teinud, ehk lähiajal... Ja kui muhe tüüp, kes kogu aeg õhus minu ümber pendeldas ja pilte teha üritas, ka fotod ära saadab, siis ülban nendega natukene siingi. Eriti armas oli eile õhtul helistanud Elis, kes ütles: kurat, kui sina juba suutsid hüpata, siis mina pean selle ka kohe ära tegema. Lahe on. Ausõna.
Ja eilne õhtu tõi aiapeo Aarne ja Katsi juures, tähistamaks noorte 30ndatesse eluaastatesse jõudmist ja nende pisividina pooleteist aastaseks saamist. Jesver-susver, kuidas ajakirjanduses töötavad inimesed jõuavad ikka pidutseda. See toob mulle meelde, et 19. mail oli Juhan Peegli 85 sünnipäev ja sel puhul kogunesid kõikvõimalikud meediapeerud Tartusse osakonna 50ndat juubelit tähistama. Mina viilisin muidugi teadlikult, sest ei leia, et olen juba nii vana, et heldimusega osakonnaastaid peaksin meenutama. Siinkohal tahan edastada aga vabandused kõigile, kelle suhtes eile õhtul ülekohtune olin. Piinlik igatahes. Vahepeal juhtub. Nüüd siis tööpäev läbi ja kojuminek. Või noh, vaatame, mis elu toob. Võib-olla hoopis ploomiviina armsa sõbra Henriku juures, kes äsja Koreast saabus ja nüüd niutsub, et tahab tagasi. Oh, need reisid, need reisimised...
Ja palju õnne Jarmuhkinile ja Annele, kel täna ometi sünnipäevad on. Kraaps.
0 comments:
Post a Comment