Servus, kallid kamraadid ja kaasmaalased. Oleme oma eksirännakutel nüüd Meelisega edukalt Praha südalinnas laiuva Karli silla ületanud, tuulisel sillal mõnusat tänavamuusikat kuulanud (vanameeste nelik, kes sellist tõelist New Orleans'i melu ette kandsid, ja siis veel üks teine päss, kes veeklaasidega hirmilusalt Edith Piafi laulu "La Vie en Rose" esitas) ning nüüd maandusime silla läheduses asuvas internetipunktis, kus 10 minuti eest maailmakontakti eest tuleb pelgalt 15 kohaliku kõsshi välja käia. Fotograafid on omapäi ja shoppavad soojemaid riideid - erinevalt oodatust on siin 9 kraadi sooja ja ma kirun end selle eest, et jätsin kampsiku suurde kotti. Ma loodan, et jõuame õigeaegselt tagasi lennujaama, vastasel juhul reisib kampsik ilma minuta 24-kraadisesse Istanbuli. Lennusõit oli ... noh, üpris korralik. Kui mitte arvestada tõka, et tshehhid teps mitte maanduda ei oska. Tulevad sellise mürtsuga taevast alla, et hoia ja keela! Täitsa hirmutav. Ja üks vastikul sahmiv ja sekeldav tädi mu kõrval pidi just siis pissile nõudma (me pidime ju siis ühe teise noormehega krapsilt püsti tõusma), kui lennuk just maanduma hakkas ja me trakse sulgema pidime hakkama. Vott. Ja taksojuhid on siin ka hullud - Eesti liikluspolitsei võiks tulla kaema, kuis siin nad 140 km tunnikiirusega ringi uhavad. Öelgu siis veel, et eestlased liigelda ei oska. Brr. Nüüd vantsime edasi Kremli poole. Ma luban, et ei jää lennukist maha. Suudlused.