(Kirjutatud 9. mail kell 13.26 Tshehhi aja järgi). Siin me siis nüüd istume – Karli silla vahetus läeduses, kohas, millel nimeks Coctails-Cafe non-stop Restaurant. Kindlasti on sel ka mingi eripärasem nimi, ent seda siit ei paista. Otse üle kitsa tee on hiiglaslik silt “zde zhil v letech 1603 azh 1612 Johannes Kepler”. Samal ajal, kui mina tshehhi teaduslooga tutvun, piidleb Meelis meie restorani ühte ettekandjat ja nimetab teda järjekindlalt Juliette Binoche’iks. Sarnasus, mis seal salata, on täiesti olemas. Fotograafid shoppavad nüri meelekindlusega vanalinna teises otsas – pole neist miskit kuulnud. Heitsime teel Kremlist ja Kuldselt Liinilt tagasi vanalinna poole hinge alla 200 grammi Pecherovkat ja tunneme end siin, söepannide sulnis soojuses, imehästi. Jõudsime oma rännakuil ka Franz Kafka kunagisse kodukesse – huvitav, miks mulle see nimi üldse meelde polnud jäänud ja ma patrasin midagi sootuks Hasheki kodust. Meelis ähvardab lauale toodud korvikesest juba neljandat saia võtta – see on tegelikult koos basiilikuvõiga imehea. Aga praegu mõtlen rohkem lasanjale, mis peagi saabuma peaks. Garfield, noh. Kassidega seoses – ostsin kaks üliarmsat ja –naiivset plekk-kruusi, millel nurruvad ja irvitavad kiisud peal. Nii armas. Binoche käib ja naeratab kelmikalt kõigile kundedele. Kõrvallajuas rüüpavad neli keskealist prouat oma kohve vahukoorega ja vadistavad midagi tundmatus keeles. See ongi turisminduse võlu: iga nurga peal kuuled sadu eri keeli… Siin, paraku, väga palju kodust soome keelt. Huvitav-huvitav, põhjanaabrid on asunud uusi liikmesriike väisama. Nii – nüüd sööma.