Täna öösel tehti mulle ajuoperatsioon. Einoh, tõsiselt. Ja pärast pidin minema mälu- ja assotsiatiivsete seoste taastusprogrammile. Hüpnoosiga ja sugereeriva tekstilugemisega tegeles Kerttu Rakke. Tore. Jabur oli see igatahes küll. Ja hommikul oli kukal valus. See võis tulla sellest, et me eile hilisõhtul Sigmund Freudi ja Sherlock Holmesi filmi vaatasime. Mis oli iseeneest muidugi tore. Üleüldiselt on laupäevad saanud mahamagamispäevadeks ja laupäeva õhtud suuremaks kinoprogrammiks. Vaatasime ka Garry Potteri kolmanda osa ära. Vene keeles. Arvutist. Nüüd tahan kinno minna :)
Aga jaanid peetud, vend lõpetatud ja Tartuski üle pika aja taas oldud. Mõnus nädal, pole midagi öelda. Kus jaanid tulid? Henriku metsavahitalus Tänassilma metsades (noh, hea küll, tegelikult see ikka polnud metsavahi pärand, aga nii kõik arvasid). Järgmine päev tõi armsad inimesed Pallase puiesteele kokku ja nii otsustasingi reedese tööpäeva Tartus teha. Mis sa siia pealinna ikka kimad iga väiksema kui esikülje pärast. Heeh. Praegu vaatan pildiallkirja eilsel lehel: "Teiste hulgas kaotab töö ka Vanalinnastuudio üks nimekamaid ja näitlejaid Anne Paluver". Päevatoimetaja muigab ja laiutab käsi. See sõnanali toob mulle teisegi meelde - kui SLÕhtulehe arhiivist artikleid otsisin, jäi mulle silma kaks artiklit, mis küll eri oopereist ja päevist, ent loetelus teineteisele siiski järgnesid: "Nele-Liis Vaiksoo: "Voodistseen pole sugugi kõige raskem."" ja "Eino Baskin: "Raske on. Raskem kui tavaliselt."". Näed siis.