Sekundi eest lajatas taevaluukidest Pori kohal alla mee-eeletu vihmavaling, nii et hetkeks tekkis hirm pressibussi lae pärast. Aga en ole hullu - tegu on hoovihmaga. Mis siis, et korraldajad murelikult pidevalt lakke piiluvad ja näpuga vehkides teineteisele midagi seletavad. Poole tunni pärast algab Alicia Keysi pressikonverents - no, on alles mutt - mul pole temalt nagu kohe mitte kui midagi küsida. Et kuidas te nii kuulsaks saite vä? Ah, ma parem lähen ja kuulan, mis diiva pajatelleb. Ai, kurat, valing hakkas jälle pihta. Meil ônnestus Henriku ja Silviaga pääseda ülilahedale sisekontserdile, millele jagati välja üksnes 40 piletit KOGU festivali peale. Hea, et meid oli eile eelteavitatud - üks vahva laulusônade mees, kes teadis rääkida oma jubedast kogemusest Harku järve kantril (ôlgu vôdistav liigutus lisandub siinkohal minu poolt), viis meid eile asjaga kurssi. Projekti nimi oli Le Petit Circus ja algas ühe muheda olemisega härra saabumisega, kes veeris teatrisaali kogunenuile soomekeelset "Viimast korda linnas! Viimast korda Poris" ja tatsas siis veidra konstruktsiooniga lauakese taha ja hakkas möllama. See, mida ta tegi oli lihtsalt us-ku-ma-tu, eksju Henrik? Tal oli hunnik motoriseeritud lelusid, kes tsirkuseareeniks kujundatud lauakesel ringi vurasid ja klôbistasid, ukerdasid ja veeresid. Iga mütsatusega kaasnes muidugi konkreetne heli. Lisaks oli tal lauanurgas pisike kandleke, millel keerlesid vurrid, mängurotid (loomulikult "laulsid" nemadki pillikeeltega kokkupuutel) ja trapetsid ööpimeduses säravate akrobaatidega - trapetsitekski olid pillikeeled - vôite juba arvata, et nemadki üürgasid oma joru. Kôik see kokku moodustas 25-minutilise kontserdi, mille järel suutsin vaid ôhata: "Kôik on kokku muusika!" See oli nii sheff, et edaspidi peabki Poril keskenduma pigem intiimsematele sisekontsertidele ning nentima, et kôik pealavadel toimiv on vaid rahalôhnaline peibutuspart. Noh, eks see nii tegelikult ju olegi - tuleb vaid teada, et elamusi pakuvad väikeruumid märksa enam. Ja eks tuleb neid esinejaid ka teada, sest ma poleks ealeski osanud oodata, et leian Väikese tsirukuse-nimelisest projektist nii kaifi elamuse. Vot-vot.

Ja veel üks armas elamus - hommikukohv ja singipannini kohvik-klubis nimega Havana. Soovitan. Ma hakkan juba soomekeelsetele ajaleheartikleile pihta saama. Homme kasvavad mulle pôdrasarved ka ja juba ma kappan, kabjad kaardus, metsa poole. Tshaupakaa.

P.S. Kurat, nad lükkasid pressika tunni vôrra edasi. Lollakad. Nüüd läheme süüa otsima.