Võiks ju midagi kobiseda ka, mitte tähtsa näoga muljet jätta, justkui oleksime me veel Soomes. Ihihi. Tegelikult jõudsime tagasi juba esmaspäeva õhtul pärast Helsingis shoppamist ja Karl Fazeri kohviku hiiglaslikku mangojäätist. Pärast sain veel kõhuvalu ka. Viimased päevad on kui uinamuinasjutt - midagi ei tee ja midagi ei toimu. Ei, valetan - eile sai siis oma silmaga "Chicago" ära nähtud. Oi-va-li-ne. Tõsiselt. Väärt vaatemäng, milles saab kõike vaid omadussõnaga "suurepärane" kirjeldada - valgus, heli, kostüümid, näitlejad, koreograafia... Võib-olla tõesti olen liiga kiitev, ent asi on siiski seda väärt. Eelmise muusikalielamusega ei anna võrreldagi. Asi oli seda nauditavam, et kogu etenduse lahmas taevast meeletu veelaviin (tänasel päeval on pool pealinna juba vee all, sest "soe suvine" vihmatorm on uputanud mitmedki linna tänavad - Maakri ja Tuukri on loomulikult esimeste seas), ent ometi suutsid näitlejad-tantsijad kaldteedel käpuli käimata jalga vibutada. Tubli, Merle! Nii et need kadedikud, kes ennustasid "Chicagole" (ka kunstilist) hukku - vihma sajab ja rahvas ei tule ja blää-blää-blää -, peavad paraku oma sõnu sööma. Ja mis siis, et tänaõhtune etendus ära jäetakse, sest vihmavaling on laululava enda kütkeisse mähkinud. Homme jälle :)