Nii-nii, olümpiamängud algasid eile hilisöösel taas peale. Põmm ja pumaki, tulesüütamine oli päris kaunis. Ja üllatus-üllatus, eestlaste paraadmundrid, need valged kostüümid ja neoonrohelised särgid olid täiesti shefid. Igatahes sobisid nad Ateena sooja öösse imehästi. Enamus sportlasi ses eestlaste kolonnis oli mulle küll täiesti tundmatud, aga see vist on rohkem minu mure... Kuigi, mis seal salata, armas isagi nentis, et justkui turismigrupp on staadionile ära eksinud. Imestama pani, et kui leedukate ja lätlaste delegatsioonide saabudes näidati sportlasi tervitavaid riigipäid, siis meie omad olid kuhugi kahtlasel kombel kadunud. Võib arvata, et president eksis Ateena lennujaamas lihtsalt ära ja üritas viimases hädas vene keeles teed Punasele väljakule küsida. Noh, muidugi saadeti ta seepeale Sheremetjevosse. Vaeseke, ei ole tal ikka seal rahvaste paabelis kerge. :) Aga võib-olla ta ei läinudki Kreekasse, ehk hiilib täna Tallinnas toimuvale paraadile?
Ise olen nüüd saavutanud rõveda köha-nohulaine. Ja invaliidistaatusest ei saa endiselt üle. Fastum-geel küll ei aita. Üritan mitte jalult kukkuda, sest kell kolm saabuvad sugulased. Võileivatort, here I come again :)