No, kuulge! Nii palju sporti nagu eilsel päeval ei teinud ma kohustuslikus korras isegi mitte põhikooliaegseis kehalise kasvatuse tundides (väkk, see õud on nüüd õnneks isegi mu unenägudest kadunud). Ma ei ole jõudnud veel märga niiti maakaardile panna, et distantse uurida (jälle mingi nipp kunagistest geograafiatundidest), aga igal juhul kimasin ma eile hommikul taas Pirita randa, võtsin ära kõik, mis päikesel pakkuda oli, ning alustasin ristiretke Rocca al Mare'sse. Teate küll, see va rattarada nr 1. See, mis mingil seletamatul idiootsel kombel kesklinnas lihtsalt haihtub. Seisa seal Paksu Margareta ohukolmnurgas ja palveta, et mõni rekkajuht sind hoolimatult alla ei ajaks. Või et onu politseionu pärima ei tuleks, mida sa, klutt, käulatad siin oma kokukaga, näed ju, et rattateed ei ole. Lihtsal kaob ühel heal hetkel ära. Mul on tõepoolest tunne, et lugupeetud linnaplaneerija pole a) rattainimene ning b) ei saa üldse aru, mida tähendab planeerimine. Uskumatu! Ometi jõudsin ma (ptüi-ptüi-ptüi!) elusalt kohale ja aitasin Jarekil Stroomi randa rullida. Ise ikka oma lugupeetud velo peal sõtkudes (juba andsid keha pehmemad kohad tunda, et kuidagi paljuvõitu... või mis?). Seepeale saatsin Jareki minema ja vurasin, hoolimata oma kõhklustest, Susani juurde, et sama tee taas jalge alla võtta - sedapuhku litsusime Kakumäele. Sa, armas Mooses, mis jõle naljakas kant see küll on: majad nagu sitanikerdised... Okei, kahemillised sitanikerdised. Vaesed omanikud, kas nad tõesti elavad neis olematu disainiga puu- ja tellisekuurides? Igatahes jõudsime pärast koledamat vuramist moekasse pubisse nimega "Captain Flint's" ja tundsime end päris õnnelikena. Eriti hea oli ümber Kakumäe tiirutada ja end Tabasalu maantee kaudu taas linna lohistada. No, ei ole olemas, ma ütlen. Mina - ja nii sportiivne? Hmm... Ma olen vist päikesepiste saanud.