Rannata ei saanud tänagi, loomulikult. Kolmas päev merel... Mandlid annavad tunda. Hmm. Aga pärast kiiremat töist koosolekut, lõõgastavat lõunat armsa isaga (ihihi, ma tean küll, et terve ülejäänud pere haigutanuks juba ammu lõuaraginal, kui kuulnuks meid tunde ja tunde päevapoliitilistel teemadel arutlemas :)) komberdasin taas Stroomi randa. "Garjatshyije tshebureki, garjatshyije tshebureki," röökisid mingid marakratid hiiglaslike kastidega. See ikka pole nii ilus kui Pirita, ent täna tundus sealpoolne kant nii-ii ilmatumalt kauge. Pealegi jätsin ratta eile Susani juurde. Karistuseks. Mis ta siis sõidab nii palju kilomeetreid maha :) Ja peagi sätime end kinobussitama Võssu. Ma tean küll, et Võsule. Aga vaat' tahan ja ütlen nii. Kõik muidugi sõltub asjaoludest, aga plaan on üllameelne.