"Põhja-Korea ütles täna, et läbirääkimistel USA administratsiooniga ei ole mingit mõtet, ning nimetas presidenti George W. Bushi türannist poliitiliseks imbetsilliks, kes jätab varju ka Adolf Hitleri." Tõepoolest meeldiv. Rahvusvahelised suhted on taas võikalt keeruliseks läinud. Ainult loe ja imesta, kuidas üksteise järel notitakse Iraagis USA sõjaväelasi, samal ajal, kui onu George Valges Majas jõuetult rusikat vehib ja kõikidelt teistelt USA välispoliitika aastakümnete pikkustelt vastastelt kottida saab. Bushil oleks hõlpsam siiski tunnistada, et on poliitiliselt saamatu ning et astub vastuvaidlematult oma kohalt tagasi. Jah, võib ju öelda, et phäh, see ei lähe mulle üldse korda. Aga mulle siiski läheb.

Oeh, alustasin uut nädalat nüüd siis üpris tõsimeelselt. Aga võib-olla on põhjus ka selles, et siinne ilm on ennast sootuks ma-ei-taha-öeldagi-kuhu keeranud. Pööranud. Hmm. No, mida iganes. Ja mu köha ei taha kui-da-gi vaibuda. Nüüd päris juba mu kolleegki, et mis võiksid olla kopsupõletiku tundemärgid. Temal need igal juhul on. Doktor Tablett mu sees tõstab jälle pead - hakkame aga isekeskis diagnoose panema...

Möödunud nädalavahetuse märksõnad on... ee... mm... Ah, mis vahet seal on. Oluline on see, et head inimesed on hakanud Tallinnasse kolima :) Mõelda, pealinn tundub küll üpris suur olevat, ent ometi elavad kõik toredad inimesed praktiliselt ühes kvartalis. Ja see on hea. Lähed ühe nurga taha, leiad ühe sõbra, lähed teise nurga taha, leiad teise sõbra. Vahepeal käid kolmanda nurga taga tööl ja neljanda nurga taga mõnes ööklubis. Ja mulle tõepoolest ei lähe korda, mis kusagil kaugetel pealinna mägedel toimub.