Reisisaatja Kärt, bussijuht Ülo ja Tulp Fanfani film tõid mind reaalsusesse tagasi. Sest mööduv nädalavahetus on lihtsalt nii ... unistuslik olnud. Katsi ja Parveli pulm ikkagi. Taagepera lossis ja sellele järgnenud sõbralikul "teisele päeval" Elistveres. Noh, rääkimata veel Luke mõisapargi kivilõvide külastamisest pulmapaanikalt tagasiteel. Sheeff! Maris-Maris, olen kärsitu ja ootan pilte :) Ehkki me kimasime reedel Eeva ja Vadiga Tartusse, et ma jõuaksin ikka korralikult oma osa etendada ja Katsile-Parvelile katoliiklike palveid tseremoonia käigus ette lugeda, unustas leedulasest preester selle sootuks ära ja vuristas minu osa ise ette. Heeh. Eelenvalt oli ta muidugi just Meie Isa palve ka ära unustanud ja tema tekstist oli praktiliselt võimatu aru saada - sama hästi võinuks ta näiteks sporditulemusi või horoskoopi ette lugeda. Selgus, et tal pole õrna aimugi, mida ta raamatukesest ette veeris. Aga sellest polnud midagi, pruutpaar oli ikkagi hullult ilus. Ja teel Taageperasse üritasime Kalmeero autokonnaga pulmarongis võidu kimada... Meie võitsime, ihihi - ja Konn "The Very Important Person" näitas, juus tuules lehvimas, ülbelt rusikat. Ai-ai-ai!
Kui oma zõbraliku Hugo Hiibuse zirgeldatud zarzi Tartust kätte saan, skännin sisse ja panen teilegi irvitamiseks üles. Sest, ausõna, sarnasust pole nüüd küll grammi eest. Seda enam, et lugupeetud maestro kõik noored kolmkümmend aastat vanemaks ja eakad daamid selle võrra nooremaks joonistas. Eile hommikul, kui pulmalistest valminud zarzid Taagepera lossi fuajees rippusid, tundsin end vaid ülikonna krae järgi ära. Ihihi.