Reality strikes. Tagasi tööpostil... Viimased päevad on kui unenäos möödunud, heh. Jõudsime seltsilistega varahommikul kella kolme paiku Tallinnasse tagasi ja ma peaaegu et kukkusin jalalt voodisse - muidugi alles pärast seda, kui olin Smaugile tema Privibas iela äärsest Alfa kaubanduskeskusest toodud nänni kätte toimetanud (kurat, kraapelaud teda küll ei eruta, aga see-eest möllab ta vahtkummist pallidega... Silvia saatis öösel ju sms-i, et Smaug on igavusse suremas...). Eilsesse päeva jäid sompunine Jurmala oma armeenia restorani ja irmarmsa allee-peatänavaga; niisamuti jõudsime hotelli Latvia Taevabaari ja tuterdasime muidu ringi. Laupäeva sügissombu aga veetsime Siguldas ning ümbruskaudsetes metsasaludes (mina ei tea, miks Janisel oli vaja meid mööda metsi lohistada, et näidata "a vot zdjes i drugoi gosudarstvennõi vid dlja Vairachku" :) Öös müttavad teetööde masinad ja asfaldist hõõguv aur ja aparaatidest kerkiv suits surnuaia kohal mõjus igatahes väga "Davidit lintshivalt". Eriti meeldejääv oli aga resto kusagil looduskaunis paigas, kus ma suutsin lätlaste pähkli-rosinaleiba ära armuda. Nämma. Nüüd istume toimetuses ja mugime seda ühes köömnejuustuga. Ja muidugi Riia klubid-klubid-klubid ning ööd "kodumaa pinnal". :) Teate, soovitan teile igal juhul mõnel hetkel aeg maha võtta ja lihtsalt minna. Ja sõita. Mis siis, et uni tahab roolis uinutada - sest pole mitte kui midagi. Sest lõõgastust lihtsalt on vaja. Phäh, mõtleks, justnagu oleks ma mingi uudisavastusega nüüd lagedale tulnud. Aga mis siis. Ise olen rahul ja kuulan Norah Jonesi edasi (CD-plaate on tänu Riia-reisile küll ohtralt).