Ma olen tagasi. Ja isegi elus. Siinkohal peaks ma küll karjuma, mis eile Brüsseli lennujaamas toimus, aga ma olen seks liiga väsinud. Võeh. Igatahes ütlen tänusõnad Kristole, kelle ennastsalgava töö tulemusel ei pidanud ma jääma büroohooneid täis pikitud hiigellinna võlusid veel üheks päevaks nautima. Noh, nii pea, kui Finnair mind jõhkra SASi hoole alt (okei, nõu ohvenss, tegelikult polnud süüdi SAS, vaid Lissaboni nõme reisiagent, kes mu reisi lihtsalt tühistas, nii et SAS-piiga õlgu kehitas ja mulle ust näitas) enda tiiva varju oli võtnud, hakkasin ma kohe kahjatsema, et võinuks ikkagi ju veel sinna jääda - et mis seal siis viga oli, päris tore ja armas linn, kui ma kolmanda päeva hommikuks isegi enam-vähem omal jalal orienteeruma õppisin. Võeh-võeh-võeh. Igatahes oli eilne ilm lihtsalt jumalik, et kuninglikus pargis pärast europarlamendis passimist ja tähtsa briifingunäo tegemist pisut õhku nuhkida ja ennast unustavalt vehkivaid tervisesportlasi tülpinult seirata. Lahe. Ja ma pean jätma meelde toreda nime: Karvane kanaarilind. Sellenimeline publi oli lihtsalt eestlaste litsitelgi juures. Hmm, mis tänav see küll oli... Ferdinad... Kurat... Archimede hoopis. :) Ja Konn läks jälle väljamaale. Ai-ai-ai.