Aargh, tagasi kodurüpes... See hakkab enam-vähem ka ilmet võtma, sest äraminek Tartusse oli nii kiire, et maja jäi päris pilladi-palladi maha. Otsustasime Tallinnasse naasta rongiga. Ent hoolimata kõikide sõprade reklaamist polnud see teps mingi kahe-ja-poole-tunnine-tornaado, vaid üksnes kolme-ja-veerand-tunnine-põka. Näh! Ja peale selle ronisid Tapal peale mingid troppidest vene pässid, kes hakkasid kõiki platskaardil tukastajaid jalgadesse nügima ja üles äratama, et ikka neil ka oleks ruumi, kus lösutada. Pärast minu piredat venekeelset sõimu (oo jaa, ajage mind võõrkeelse mõminaga magusast unest üles, siis näete, kui kiiresti ma löön) leidsid nad kõik endale ootamatult piisavalt vabu kohti. Neil oli asi vist põhimõttes - et kui ma siin Tapal peale ronin, peavad kõik viksilt tamburis kummardama ja mind moosiselt naeratades vastu võtma. Tere, töölispensionärid. Oi, ma olin tige. [--]
Aga pealinna jõudes tabas mind sootuks teistsugune emotsioon, mis tugines mälupildi ootamatul ja jõhkral vastandumisel: laiuva lumevälja ja talverüüs kuusemetsaga Uus-Ihaste, sekka ka mõnusalt krõbistavat külma, asendus ootamatult porise ja tuhkhalli Balti jaamaga ning lumevaipa polnud enam kusagil - üksnes poritriibud kõnni- ja autoteedel ja ümberiingi räpased puulobudikud. Võib-olla oli see alateadvustest tõukuv tahtlik vastandumine. Et tahtsin Tallinnat korraga nii koledana näha. Aga võib-olla see kõik oligi nii. Mine sa tea...
Igatahes lisan siia veel ühe väljendi, mis kontekstist väljarebituna ehk midagi ei ütle, aga annab aimu meie eilsest muhejaburast teelaudkonnast vanaema juures, kus tõsine maamees Helmut hindavalt vanaema baarikapi klaasuksele kinnitatud Erika Salumäe pilti vaatas ja meile sõbramehelikult mühatas: "Mh, lits ratastel... Mis muud!" Ja pistis siis kõhinal naerma - teate ju küll, niimoodi kõhv-kõhv-kõhv. Meil oli väga lõbus.