Jõuluööd on alati shefid - lumi justkui ise teab, millal on õige aeg maha sadama hakata. Nii et kui kella ühe paiku öösel kirikust tulla, siis on kogu maa nii valge, nii valge ja kogu aeg tuleb seda kõike aina juurde... Noh, ses katoliku kirikus oli tänavu eriti lõbus, sest kirikuliste sekka oli end keegi joogine vanamees sebinud. Nii ta seal kolmandas reas istus ja muudkui aga vehkis kätega inimesi üles ja oli pidevalt äärmiselt hingestatud. Kui oli palvetamise aeg ning isa Miguel tähtsal ilmel miskit ette luges, krapsas taat taas püsti ja hakkas kätega vehkima, ise aeg-ajalt kohmetult tuikudes. Nii kurb, et keegi tigedailmeline kogudusemees ta kirikust välja viis. Ja suisa hetk hiljem palvetas Miguel kõigi nende kodutute eest, kes kusagil tänaval külmetavad... Mis nad siis viskavad need õnnetukesed tänavale... :) Igatahes vaatasime koju tulles taas ja taas "Love Actually't" ja kustusime kõik üksmeelselt kell neli varahommikul. Ihihi. Enne kõike seda tuli loomulikult ohtralt süüa, luuletusi lugeda, laulda ja kinkidega krabistada. Ja perekondlikult "Aliast" mängida, mis nii mõnegi näo üpris krimpsu vedas (lugege: meie Marttiga olime võidusihil...) Oi, tore on see elu, teate! Nüüd aga suguvõsa-verivorsti ragistama ja hoolitsema selle eest, et kehakaal ikka jõuluorgia ajal grammigi ei väheneks. Ma olen suur mauk, ma olen suur mauk. Nämm-nämm.