Huu! Siin riigis ei oska tõepoolest ütleda, et kas täna hommikul võiks tulla kümme plusskraadi või kümme miinuskraadi. Nüüd on see igatahes juba mitu pügalat alla kümne miinuskraadi. Brr... Aga - oo, mis üllatust! - Maakri pesumaja väraval kükitas kuldnokk! Kas natuke vara ei ole, seltsimehed ornitoloogid? Igatahes seal ta passis ja ootas tõenäoliselt oma puhast pesu. Või midagi sarnast. Igatahes on ilm karge ja päikseline, mis paneb mind mõtlema päikeseprillide koju jäämisele. Vaja hakata Tartusse sõitma, et paar lugulaulukest kokku saada...

Eile ilmus siis Muru Mari (Kati Murutar) kuulus-ja-kummaline teos "Dzhungliseaduste vangid". Hmm, oh seda lugemislusti küll, mis toimetuses lahti läks. Ei, olen nõuks võtnud selle enam kui 460-leheküljelise teose läbi lugeda ja sotti saada, et mis siis ikkagi toimus seal fiktsioonses Salamandrias. Noh, kohas, mida ometi pole ju olemas, eks ole? Ehkki teos on liiga otsekohene ja kujutlusvõime hooleks ei jäeta siin palju. Kui üldse midagi. Ei ole ju vaja ajugeenius olla, et mõista, miks tootjafirma Torbiku produtsent Lembitu nime kannab. Mõttemängud ronivad nimepeites muinasvägilaseni, kelle vastand oli muidugi Kaupo. Sealt Lätimaalt. Või näiteks Agu Haava või Mary Haab. Koit-Hämarik-Agu - pole vahet eks. Ja Mari=Mary nagu Kati=Kadi. Et Toomest Haava või Toomist Haab teha, on juba käkitegu. Bibi ja Ludwigiga on asi veidram. Ehk on Erich sama germaanne kui Ludwig. Ja Eve Kivi saab Bibiks mõne omavahelise kelmuse ajel... Noh, eks seda jõua veel lugeda. Sven Kelk sobib Ken Saanile ka sama keelemängu reeglite kohaselt. Ehkki ometi võiks kogemuste ja päris koguka kirjandusminevikuga autor rohkem sõnamängudele mõelda, neid harrastada või osata. Oleks nauditavam kõigile. Sten Kaan oleks Ken Saanile ju märksa muhedam pseudokas?