Oi! Ja head vastlapäeva kõi-gi-le-e-e! (mõte lõppes kui Maarja koka-koola-lauluke) Muuseas, kes nägid eilset muheseriaali "Mile High" võivad vist minuga sarnaselt naerda selle üle, kuis küünilised britid soomlasi portreteerivad. Tegu on selliste heasüdamlike ullikestega, kes pööripäevast alates hirmvalges öös alasti tantsu vihuvad ja ennast kadakamarjade, ussikeste, seemnete ja puutüvedega pidevalt heal'ivad. Mis siis, et tulemus on ju positiivne - eluhädades siplev Lehann saab põhjapõtra nähes kohe vaimse orgasmi ja kolleeg Marco kaheksa tundi kestva füüsilise orgasmi. Igatahes on need soomlasi mängivad druiidid päris naljakad - tuntud soome aktsenti keeles pole ja muidu näevad nad ka hirmilusad välja. Kahjuks pole ma Helsingis niisugust padumetsa näinud ja raske uskuda, et meist kaheksakümne kilomeetri kaugusel ka pöörijoon asub. Aga - mis vahe seal on. Peaasi, et "kusagil kaugel maal" on sõbralikud ullikesed, kes hingehädad ära võtavad. Meenub AbFab ja tige Edina, kes kogu aeg talking stick'i nõudis - ja kui seda ei saanud, oli valmis kaubanduskeskusesse tormama, et endalegi selline osta. Ihihi!