Miks nad sidruneid raiskavad?

Pärast kosutavat dushi all käiku ja riietevahetust tunnen end taas inimesena. Täna saabus nimelt meeletu vihm - einoh, ega ta nüüd nii hullusti ladistagi, aga pidev nirisemine krae vahele pole ka meeldiv. Kui mitte just neli eurot maksvat vihmakeepi osta. Mina tegin seda Pompei väravais ja jäin vaat et kõige kuivemaks. Ihihi (õel naer)! Nii jäi kukal Pompei varemetelinnas kuivaks. Sama ei saa muidugi jalgade kohta öelda - mullu tuli meelde film "Suudan hüpata üle lompide". Mina sageli siiski ei suutnud. Bussisõit Vesuuvi jalamile oli kadedust tekitav. Mis tähendab, et aiad on sidruni- ja apelsinipuudest pungil ja nemad ei raatsi neid isegi puude alt üles noppida, ah??? Kurat, saatku siis postipakiga mulle. Nõudmiseni! Kujutan ette, üht hambutut Mammat, kes väikesele Giuseppele ahju tagant mühatab: "Giu, too mulle aiast üks sidrun tee sisse..." Kadedaks teeb, seda ma ütlen. Ümberringi haljuv rohelus ajab mind aga lihtsalt positiivses mõttes hulluks: see lihtsalt on nii hingekosutav. Nagu ka vihmajärgne värskus, mis iidsete müüride vahel ninna lööb... Jalgadest veelgi - ärge muretsege, bandaggi elastico ja kohalikku päritolu Fastum geel on neilgi müügil. Ma olen nagu mingi invapäkapikk, kelle üks jalg on teisest lihtsalt lühem. Ja paksem. Tänu sidemele. Ja tänu eileõhtusel trampimisele mööda Napolit. Ikka üles ja alla. Üles ja alla. Ja need mootorrataste, mopeedide ja motorollerite brigaadid, mis neil tänavail kihutavad... Tshiisös, ime et nii väikestel tänavatel ukerdades meist keegi üle ei sõitnud! Nii vihmase ilmaga kahjuks Vesuuvile ei pääse, mistap burasime igal nurgal peatuva Circumvesuvianaga tagasi Napolisse. Kas teadsite, et Vesuuvi kraatri läbimõõt on 700 meetrit? Vapustav. Seda oleks vist hingevõttev näha küll (ilma inhalaatorita ei soovitata!) H arvutab, palju meil täna veel veini tuleb juua. Kumbki kuus pudelit. Appi, ta tahab mind vist lõpuks a-a-sse saata. "Ja homme tuleb 19 liitrit juua," õpetab ta mind koguseid duubeldama. Insanity, here I come! :)
Teate, et need pompeilased said Vesuuvi purske tõenäeoliselt karistuseks kaela. Eile selgus - pärast funikulööridega mööda linna ühte järjekordset mäenõlva üles-alla kihutades ja arheoloogiamuuseumisse jõudes -, et neil on seal isegi salatuba olemas, kuhu ilma reserveerimata ei pääsegi. Ukse vahelt paistsid aga erekteerunud peenistega freskod ja muud arhailised jäledused... Ega nad seal vist moraalielu küll ei elanud. "Tere, vagamees," pistis H selle peale. Nüüd targutab ta taamal minu püksirihma üle, mis kuidagi kinni püsida ei taha. "Tead, sa pead tõmbama selle nii kinni, et siniseks lähed," kipub ta taas õpetama.
Rubriigist "Helga teab, kuidas on" panen teile südamele, et ses riigis on suisetamine kõikides asutustes keelatud; et liikluses vastake sama julmalt nagu auto- ja mopeedijuhid (kordan veel: god, neid on palju - ja nad ilmuvad välja kõikvõimalikest kohtadest ja sõidavad, kus ja kuhu ise tahavad) ning bussiliikluses ärge mingit põhjamaist täpsust eeldagegi. Aga see mulle Itaalia juures meeldibki. Viiesendiste mure on nüüdseks murtud - üleval jagab neid vastuvõtupiiga, all maja uksehoidja. Jipii!