Oo, Capri ehk kuidas ma raha peale vihastasin

Kell on 15.36. Hotell Stella Maris, Capri. Uskumatu, et siia kohale jõudsime. Loksuv laevareis Türreeni merel viitas küll sellele, et põhja me läeme (okei, liialdan pisut), ent siin me tõesti oleme. Ja saar on lihtsalt vapustav. Ma arvan, et meisterkirjanikel tuleb selle kaljusaare kirjeldamine tuhandeid kordi paremini välja (ja eksa nad on seda kindlasti juba ka teinud), ent mina nendin vaid, et olen sellesse saarde armunud. Hoolimata sellest, et on low season ja vihma löristab jätkuvalt (aitäh, Pompei vihmakeep!), püsib meri helesinise, puhta ja selgena. te peaks nägema, kuidas see mäslev meri vastu kaljuhiiglasi peksab... See pild oli tõesti inhalaatorit vajav (tuletis ühes turismibroshüürist, kus räägitakse "breath-taking view'st"). Kui vaid nii palju mööda kaljunõlva üles-alla ei peaks vudima - vaene parem jalg! Neil on siin muidugi funikulöör ka, aga see on praegu renovatsioonipuhkusel (nagu meie siin, mõnes mõttes). Selle asemel liigub Marina Grande (Suure sadama) ja Capri linnakese vahel oranzhi värvi lustakas bussike sildiga "Funicular". Ihihi. Nii liigumegi suuremaid kõrgusi nende lõbusate bussikestega, mis on kui sabata sisalikud: pool tavamõõdust on maha lõigatud. Aga see on ka loogiline, sest muidu ei mahuks nad kitsaspöördeid võtma. I just helistas ja ähvardas, et oodaku me, kui Anacaprilt mööda kuristikuserva alla kihutama hakkame. Seda siinsed Peppinod oskavad. :) Peppinost rääkides meenub aga äsjane elamus praktiliselt ainsas siesta ajal lahti olnud pizzerias. Peppino oli mingi suvaline ja ei puutu väga asjasse. Ent - meie täiesti tagasihoidlik (ja mitte eriti väga hea) eine läks maksma "kõigest" 1500 krooni. Appi! See ei olnud planeeritud niimoodi, ausõna. aga siin hirmkallis turismikuurortis see lihtsalt läeb niimoodi. Võeh!" kui arve saabus, vajasime H-ga tõepoolest hetkeks inhalaatorit, et õhk tagasi saada. Meie uus sõber Walesist, kergelt vetruvate liigutustega vanahärra, kes ruumipuudusel meie lauda prantsatas, tegi oma kalkulaatoril paar rehkendust, sai summaks 72 naela ja oli valmis draamakuningannalikult kokku kukkuma: "Now, I'm freaking out," resoleeris ta ja volksutas ripsmeid. Lustakas vana, lustakas väljend - ta seletas pikalt, et shokki saab ta haruharva, aga friikaut käivat sageli peal. O tempora, o mores!
Hetkel lösutame hotellitoas ja trimpame sajakroonist veini. vesine mekk, tõttöelda. Limoncello (toon seda koju ka) on ikka parem. Ees ootab meid Anacapri. Walesi-taat lubas, et kohtume niikuinii peagi, sest ega me saarelt kuhugi pagema ei pääse. Veini-veini, tops sai tühjaks. Oh, teate see hotellivana [meenutuseks-meeldejätmiseks: mascalzone grande - eileõhtune hiidtoit rõvedas restoranis] andis meile toa 90 euroga, ent niipea, kui ta püüdlikult veeritud "roon-nii-maa" krediitkaarti silmas, teadustas kiirelt "120". Kurat, jälle tuli loobuda hulgast sularahast. Raha läheb siin ikka meeletult - okei, tänase lõuna jätame kohe heaga välja...
Mulle lausa meeldib saata inimestele lakoonilisi sõnumeid sisuga "Tule Caprile!"... Ai, ma olen õel.