Tõttöelda on mul kõrini sellest, et võrgusüsteem jonnib ja minu meeletult tähtsaid mõtteid üles kirjutada ei luba. Noh, see tähendab, et kirjutada lubab, aga teistele üldse teada ei anna sellest. Ui-ui-ui. Lõppev nädal läheb minu jaoks küll ajalukku, sest nii palju tööd pole ma vist korraga teinudki. Kui üks tavaline neljapäevane päev algab ärkamisega kell 4.30, läheb sujuvalt üht tööd tehes kella 10ni, seejärel on aeg teha mõni tund oma põhitööd, tõmmata kolmanda töö proovisalvestusele, et seejärel taas põhitööle naasta ning õhtu lõpetada järgmise päeva salvestust ette valmistades, mistap saab horisontaalasendisse alles kell 1.30 öösel, siis.... Noh, ütleme nii, et noor organism - peab veel vastu. Kui see argiseks muutuks, siis peaksin küll hakkama vist vitamiinisüste saama :) H. on nüüd siis läinud ja väärikalt meie juurviljakommuunis ka ära saadetud. He-he-he, viimased unised lahkusid laupäeva hommikul kella kümne paiku ning mina suutsin oma unised luugid lahti lüüa alles kella kaheksaks õhtul. Brrr. Nii pole midagi imestada, et telefoni targu laupäeval väljas hoidsin. Ei mingit suhtlemist!

Aga viimased päevad on mind mõistma pannud, et ma polegi enam noor. Ma arvasin, et kakskümmend viis on noor, aga tutkit! Noored inimesed on need, kes reidis möllavad ja kes oma suhtlust küsimusega "kas sul on reidis konto?" alustavad. Ja just see reit ütleb neile, mida selga ja jalga panna, kus käia, kellega suhelda, mida süüa ja mida mitte... Millist muusikat kuulata, milliseid filme vaadata, kes on inn ja kes on aut... See on uskumatu, mida kõike noorte inimestega saadet tehes teada ei saa ja selgeks ei mõtle. Noh, aga ega ma väga kurda ka, et ma enda kohta siis enam "noor" öelda ei saa. Vähemalt "alive and kicking". Sellest esialgu vist piisab.

Kui koju jõuan, üritan ka Itaalia-elamused siia kribida, et teilgi oleks aim, KUI lahe seal ikkagi oli. Ja ma tahan sinna ilmtingimata tagasi. Mis siis, et Vesuuv üle aegade esimest korda jääs oli ja et vaesed napolitaanid polnud vist lund oma silmaga näinudki. Mujal Euroopas oli ilm veel hullem - Berliinis lumetorm ja meil siin jubekülmad ilmad niikuinii. Ilmakaart on vist lolliks läinud. Igatahes oli üks vanapaar, kes kohvikus me kõrvallauas istudes meie päritolu ja keele nime teada tahtis, äärmiselt shokeeritud, et ilm selline on. Vanapaari meespool tunnistas, et nad on pärit Sorrento (brr, vihma sadas seal!) lähedalt väikesaarelt ja seal ei minevat kraadiklaas kunagi alla kahekümne soojakraadi, ent nüüd on null kraadi. Noh, meile, põhjaeurooplastele, on seesugune kliima muidugi tavapärane. Just seetõttu tahangi tagasi, et Capri, see "constantly sunny" saar sellisena mulle ka meelde jääks. Mitte igikestvate vihmavalingute ja maa-aluste diskoteekidega (mis oli sellest hoolimata sheff kogemus) :)