Lõppeva nädala kaks märgusõna, mis tegelikult ehk pikemat selgitust ei vajakski. Esimene neist on töö. Alates hommikutest, lõpetades hilisöödega. Töö-töö-töö. Mingil hetkel oli küll selline tunne, et nii, nüüd enam ei jõua, nüüd suren lihtsalt maha. Aga kõik sai, üllatus-üllatus, siiski tehtud... Isegi telesaade, mis päädis reede õhtul viimaste aegade ühe mahlakama peoga. Jäägu üksikasjad osaliste teada. :)
Küll aga tõi päikese mu ellu selle nädala teine märgusõna, "Mamma Mia!". Kindlasti leidub nii mõnigi, kes mind idioodiks võiks sõimata, ent täna käisin seda siis kolmandat korda vaatamas. (Maja oli täis väga lõbusaid tegelasi, kes päikeseprillide taha varjununa eilset pidu peita püüdsid, ihihi!) Aga et kolm korda? Noh, kui nad juba on siia end nädalaks sisse seadnud, siis miks mitte võimalust kasutada ja maailmatasemel muusikali vaadata, eks? Ja pettuma pole ma nüüd küll pidanud, hoolimata sellest, mida kultuurikauged kriitikud lavastuse kohta öelda on püüdnud. Heh. Sellest ma üldse ei räägi, et tegu on väga toredate inimestega. Nämm-nämm. Ladies and ladies... Aga asi oli väärt küll, et Saku suurhalli saamiseks oma taksokroone tuulutada. Ja et pärast linna tagasi saada. (Pärast pisukest telefonikõnet S-iga tuli mulle Artur Alliksaar meelde: igatahes tegid nad "Tähtede laulul" selle tembu ära, et muusika-kruusi ja hüpotenuusiga luuletuse laval ette lugesid. Hillarious!)

Nii, nüüd võiks siis päeva ja nädala lõppenuks lugeda ja koju kotile kobida. Või midagi sellist. Sest korralikult maganud pole ma juba ammu enam :)