See ei ole hullus. Öelge, et ei ole. Aga ometi mõjutab see paljusid, sest sõnades on sõnum. Mõni saab ju aru, mida ma mõtlen. Aga ABBA sõnu kohtab viimasel ajal üha sagedamini Heade Inimeste Päevikutes. HIP - sellest võiks uue kogumiku luua. Kui nüüd mõelda, siis võiks meelelahutus-eri hoopis sellist pealkirja kanda. Hmm, miks ma selle peale varem mõelnud pole. Siis teavad minuga koos vaid väga vähesed, mida see tegelikult tähendab. Aga, kui te pahaks ei pane, vastan lauluga, mis minus hingekeele vibreerima pani. Isegi ei tea, miks. Ehk oli see lihtsalt hetke võlu, suurepärane ajastus. Aga võib-olla tunnen ma vahel nii. Miks küll? Aga samas pole see negatiivne emotsioon. Vahepeal on mul uhke tunne, et ma ei oskagi negatiivne olla. Siis, kui K täna küsis, mida ma söön, et ma reibas olen. Hmm, kuna ma viimati üldse sõin? Aa, siis, kui töölt koju jõudsin, maailma kõige suurema virna nõusid ära pesin, kassitassi puhtaks küürisin ja endale lubaduse andsin, et homme ostan vannitoa kraamimise tarvis virna harju ja lappe. Ausõna.


"Don’t know how to take it, don’t know where to go
My resistance’s running low
And every day the hold is getting tighter and it troubles me so
(you know that I’m nobody’s fool)
I’m nobody’s fool and yet it’s clear to me
I don’t have a strategy
It’s just like taking candy from a baby and I think I must be
Under attack, I’m being taken
About to crack, defences breaking
Won’t somebody please have a heart
Come and rescue me now ’cause I’m falling apart"