Väljast pistab nina sisse lihtsalt suurepärane ilm. Teen oma üks-kaks hommikutoimingut ja lähen vist õue... Tegelikult peab kohe tööle minema, aga ikkagi oleks armas natukene jalutada ja kevadet endasse ahmima. Leidsin imelaheda dzhässiraadio, mida nüüd taustaks kuulan. Smooth! Elu on päris ilus, tundub. Eile käisime J-ga taas Sultani restoranis. Ja nagu J ütles, see lõhnab uue arvustuse järele. Uskumatu - polnud vist toitu, mida nad meile ette poleks kandnud. Ainult naeratasid ja olid nii üdini sümpaatsed, et patt oleks olnud lihtsalt alles jätta. Ja omanikuhärra ainult vaatas kõrvallauast, naeratas ja lehvitas. Noh, ta lihtsalt kontrollis, et kas me ikka sööme või niisama mämmerdame. Ma siis palusin tasakesi J-d, et ta rohkem vitsutaks - ma tõesti ei jõudnud enam neid hõrgutisi (kana-, lamba-, loomaliha, krevetid, mingid-imelikud-kastmed, riisikoormad jne) endasse vohmida. Eriti sheff oli nende kohalik magustoit - pähklite ja mee segu taignasse keeratuna. Nämma. Ei, see oli ikka täitsa liig. Ma tundsin, kuidas magu venis ja venis... Ainult tänu heale hispaania veinile ja türgi kohvile jõudsime asjaga õndsalt ühelepoole. Nädalavahetused ruulivad. Mitte et mulle ei meeldiks tööd teha (mida ma teen vist iga kuuga üha rohkem, unustades täiesti, et mulgi on eraelu... Urr!), ent vahepeal on nii hea lihtsalt olla. Ja mitte midagi teha. Kuna teie mitte midagi tegite?

Aa, ja eile uurisime wifi-levialas pealinna kortereid. Ma suren! Need hinnad on ju kõike muud kui meelierutavad. Või õigemini - nii kõrged hinnad vist erutavadki. Aga ma olen ka suhteliselt kõrgete nõudmistega. Ma lihtsalt keeldun kuhugi Mustaõisvõilasnamäe nõlvale kolima. Vastik-vastik-vastik! Nii me siis vaatame neid vaateid ja unistame...